Bill Bryson selgitab: mis on õigupoolest viirus?

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Bill Brysoni teosest «Inimkeha. Kasutusjuhend asukale», milles autor selgitab lahti, mis on viirused. Raamat ilmus möödunud aastal kirjastuselt Eesti Raamat ja selle tõlkis Piret Lemetti. Paeluv ja lugema sundiv, põhjalik ja mitmekülgne «Inimkeha» aitab meil sügavuti mõista seda, kui imeline on elu nii üldises kui ka isiklikus plaanis. Bryson esitab lapsemeelse järjekindlusega küsimusi, kuni on valitud teemast selle teistelegi selgitamiseks piisavalt hästi aru saanud. Kuidas kaaluda maakera? Kuidas inimese vererakud toimivad? Miks me igavesti ei ela? Uudishimu on teaduse liikumapanev jõud – ja Brysoni puhul kehtib see ka teadusest kirjutamise kohta. 

Viirus on Briti päritolu Nobeli auhinna laureaadi Peter Medawari sõnul «valkudesse pakendatud halb uudis». Tegelikult pole paljud viirused sugugi nii halb uudis, vähemalt inimese jaoks mitte. Viirused on pisut veidravõitu, nad pole justkui päris elus, kuid samas ka mitte surnud. Väljaspool elavaid rakke on nad täiesti inertsed. Nad ei söö ega hinga ega tee üldse suurt midagi. Neil puuduvad võimalused liikumiseks. Nad ei liigu edasi omal jõul, vaid pöidlaküüdiga. Me peame nad ise üles korjama: ukselinkidelt või kellegi kätt surudes, ka õhust sisse hingates. Enamasti on nad elutud nagu tolmukübemed, aga sokuta nad elavasse rakku, ja kohe algab suur sagimine ja niisama pöörane paljunemine nagu iga teise elusorganismi puhul.

«Inimkeha. Kasutusjuhend asukale» Bill Bryson, tõlkinud Piret Lemetti. Foto: Eesti Raamat

Nagu bakterid on ka viirused erakordselt edukad. Herpeseviirus on vastu pidanud sadu miljoneid aastaid ja nakatanud kõikvõimalikke loomi – isegi austreid. Ühtlasi on viirused pööraselt pisikesed, oluliselt väiksemad kui bakterid; liiga väiksed, et neid tavalise mikroskoobi all näha. Kui neid tennisepalli mõõtmeteni suurendada, peaks inimene samas mõõtkavas olema umbes 500 miili ehk 804 kilomeetri kõrgune. Bakter oleks sel juhul umbes rannapalli mõõtu.

Väga väikeste mikroorganismide kaasaegses kontekstis sündis määratlus «viirus» alles 1900ndatel aastatel, mil Hollandi botaanik Martinus Beijerinck avastas, et tema uuritavad tubakataimed olid vastuvõtlikud salapärasele, isegi bakterist väiksemale nakkuskandjale. Esialgu ristis ta salapärase tegelase contagium vivum fluidum’iks, kuid asendas selle peagi nimetusega virus, mis tähendab ladina keeles toksiini. See teadlane oli küll viroloogia isa, kuid mehe avastuse tähtsust ei tunnustatud tema eluajal, niisiis ei antud talle kunagi Nobeli auhinda, mille ta oli tegelikult ära teeninud.

Kunagi arvati, et kõik viirused põhjustavad haigusi – sellest oli tingitud ka Peter Medawari tsitaat –, aga nüüdseks on teada, et suurem osa viirustest nakatab üksnes bakterirakke ja need ei avalda meile mingit mõju. Neist sadadest tuhandetest viirustest, mida arvatakse olemas olevat, nakatavad imetajaid teadaolevalt üksnes 586 liiki ja neist inimesi omakorda üksnes 263.

Peaaegu kõigist ülejäänud, mittepatogeensetest viirustest teame väga vähe, kuna uuritakse enamasti ikka haigusetekitajaid. 1986. aastal otsustas New Yorgi ülikooli tudeng Lita Proctor uurida Stony Brookis merevees elavaid viiruseid, ja seda loeti ülimalt veidraks tembuks, kuna toona oldi üldiselt arvamusel, et ookeanides pole viiruseid, kui välja arvata mõned sinna reoveetorude ja muude sarnaste reostusallikate vahendusel sattunud üksikud siirdeviirused. Niisiis oldi võrdlemisi üllatunud, kui Proctor avastas, et ühes liitris tavalises merevees võib keskmiselt olla kuni sada miljardit viirust. San Diego ülikooli bioloog Dana Willner keskendus ühe hiljutise uuringu käigus terve inimese kopsudes leiduvatele viirustele – taas koht, mida viiruste varitsuspaigaks ei peetud. Willner avastas, et ühe keskmise inimese kopsus on end sisse seadnud 174 viiruste liiki, kusjuures üheksakümmend protsenti neist olid täiesti tundmatud. Nüüdseks teame, et Maa lausa kubiseb viirustest, kuigi veel hiljaaegu ei osanud keegi seda isegi kahtlustada. Viroloog Dorothy H. Crawfordi andmetel võiksid üksnes ookeaniviirused ritta seatuna ulatuda kümne miljoni valgusaasta kaugusele; see on tavakujutlusvõime jaoks sama hästi kui hoomamatu.

Viirustele on omane valmidus kannatlikult oma aega oodata. Üheks erakordseks näiteks on 2014. aastal prantslaste uurimisrühma poolt Siberis avastatud senitundmatu viirus, mis sai nimeks Pithovirus sibericum. Vaatamata sellele, et viirus oli kolmkümmend tuhat aastat igikeltsas kinni istunud, asus see amööbi sisestamise järel noorusliku innuga tegutsema. Õnneks selgus, et P. sibericum ei ole inimestele nakkav, aga kes teab, mis võib veel kuskil avastamist oodata? Viiruse kannatlikkuse tavalisema väljendusviisi hea näide on tuulerõugete-vöötohatise viirus. Just see viirus põhjustab lastel tuulerõugeid, kuid võib seejärel pool sajandit või kauemgi varjatuna närvirakkudes passida, kuni lööb vanuigi taas välja, põhjustades oma ohvrile jubeda ja piinarikka vöötohatise-nimelise vaevuse. Reeglina kirjeldatakse seda kui valulikku löövet rindkerel, aga tegelikult võib vöötohatis välja lüüa ükskõik millisel kehaosal. Ühel mu sõbral avaldus see vasakus silmas ja ta kirjeldas seda kui kõige jubedamat kogemust oma elus. (Vöötohatise ingliskeelne nimetus shingles on tuletatud ladinakeelsest sõnast cingulus, mis tähendab «vöö».)

Kõige tavalisemaks soovimatuks kokkupuuteks viirusega on tavaline külmetus. Kõik teavad, et külma saades on oht külmetuda (eks see ole ka põhjus, miks me seda haigust külmetuseks nimetame), kuigi teaduslikult pole veel suudetud tõestada, miks – ja kas üldse – see ikkagi nii on. Külmetust esineb kahtlemata talvel sagedamini kui suvel, aga see võib olla tingitud üksnes asjaolust, et talvel veedame rohkem aega tubastes tingimustes ja puutume rohkem kokku teiste kehavedelike ja välja hingatava õhuga. Tavaline külmetus ei ole mingi üks kindel haigus, vaid pigem paljude erinevate viiruste põhjustatud sümptomite kogum; neist kõige vastikumad on rinoviirused. Ainuüksi neid on sadu erinevaid variante. Lühidalt, külmetumiseks on palju võimalusi ja seetõttu ei tekigi inimesel sellist immuunsust, mis välistaks külmetushaigustesse jäämise.

Suurbritannias Wiltshire’is tegutses aastaid uurimisasutus, mida nimetati Külmetushaiguste Üksuseks, kuid see suleti ravi leidmata 1989. aastal. Ometi viidi seal läbi igasugu huvitavaid eksperimente. Ühe puhul varustati vabatahtlik seadmega, millest nõrgus ta ninna nohu korral tekkiva tatiga samas tempos vesist vedelikku. Seejärel suhtles vabatahtlik teiste vabatahtlikega niimoodi nagu mõnel kokteilipeol. Mitte ükski vabatahtlik ei teadnud, et vedelik sisaldas üksnes ultraviolettkiirguse all nähtavat värvainet. Pärast seda, kui inimesed olid mõnda aega ringi liikunud, lülitati valgus sisse ja eksperimendis osalejad avastasid oma hämminguks, et värvainet leidus kõikjal: kõigi osalejate kätel, peal ja ülakehal, lisaks klaasidel, ukselinkidel, diivanipatjadel, pähklikaussidel, millel iganes. Keskmine täiskasvanu puudutab oma nägu kuusteist korda tunnis ja iga puudutuse käigus kandusid «mängubatsillid» ninast üle suupistekausile, sealt edasi asjassepuutumatule kolmandale isikule, siis ukselingile, asjassepuutumatule neljandale isikule ja nii edasi, kuni sisuliselt kõik elusad ja eluta asjad lõid näilise tatiga kaetuna kumama. Arizona ülikooli teadlased nakatasid sarnase uuringu raames büroohoone metallist ukselingi ja said teada, et «viiruse» levimiseks läbi terve hoone, poolte töötajate nakatamiseks ja ilmumiseks sisuliselt kõigile ühiskasutuses olevatele seadmetele, näiteks koopia- ja kohvimasinatele, kulus aega vaid neli tundi. Päris maailmas võivad sellised nakkustekitajad olla aktiivsed kuni kolm päeva. Üllatavalt kombel on suudlemine kõige ebatõhusam pisikute levitamise viis (järjekordse uuringu andmetel). Edukalt külmetusviirusega nakatunud Wisconsini ülikooli vabatahtlike seas osutus see sama hästi kui tulemusetuks. Ka aevastamine ja köhimine ei andnud oluliselt paremaid tulemusi. Külmetushaigusi põhjustavate nakkustekitajate edasi andmise ainsaks tõeliselt toimivaks viisiks on suudlemisest erinev füüsiline kokkupuude.

Bostoni metroos korraldatud uuringu kohaselt on metallpostid mikroobide jaoks võrdlemisi vaenulik keskkond. Küll tunnevad mikroobid end hästi istmekangas ja plastkäepidemetel. Tundub, et kõige tõhusamaks pisikute edasikandumise viisiks on paberraha ja ninast erituva lima kombinatsioon. Šveitsis läbi viidud uuringu tulemusel selgus, et gripiviirus, mis on kaasa saanud mikroskoopilise tatipiisa, võib rahatähel elus püsida kaks ja pool nädalat. Ilma tatita ei pea külmetushaiguste viirused kokku volditud paberrahal üle paari tunni vastu.