iDeal kampaania

Chris Kala: minu teadlik vaimne ärkamine

Chris Kala.

FOTO: Herve Rannu

Chris Kala on tõenäoliselt esimene eestlane, kes kaotas esimesel tööaastal Austraalias oma naba, lisaks murdis teisel aastal korraga vasaku käe kolm kämblaluud, omamata seejuures kehtivat tervisekindlustust. Mingist hetkest oli ta raha võlgu kohalikele ja ka ookeani taga olevatele kodustele. Raamat «Mõistmaks, kes ma olen» räägib ilmekalt ja filosofeerivalt autori enda vaimse ärkamise teekonnast ning elust ja olust Austraalias, mida ta külastas koos oma elukaaslasega. Loe raamatust katkendit.

Nägin ja kogesin elukaaslasega võimast Austraaliat, sain korduvalt troopilise kliimaga näkku, elasin vihmametsas, töötasin erinevates farmides, rändasin mööda Austraalia Ida-rannikut, sain heasse füüsilisse vormi, teenisin enda jaoks kõvasti pappi ning tirisin isegi püütonit sabast.

Olen terve elu olnud kergelt müstilise taustaga noormees, vähemasti sedasi on mulle endale tundunud, heites aeg-ajalt minevikule põgusaid pilke. Mulle on räägitud lugusid sellest, kuidas vanavanaisa surma hetkel leiti mind oma toast teki sisse mähituna pea peal nutmas. Võisin sellel hetkel olla äkki umbes 4-aastane. Ise ma seda loomulikult ei mäleta, kuid isa oli veendunud, et vanavanaisa hing oli tulnud minuga hüvasti jätma.

Mis asi üldse on hing, millest paljud teadlikud on, kuid millesse enamik ei usu? Kas hing on miski eraldi seisev objekt? Kas hing on see, mis paneb meie keha tööle? Kohati tundub, et hinge mõistetakse kui mingisugust läbipaistvat hallikat või hõbedast õhkvormi, mis lihtsalt on meie füüsilise keha sees. Inimesed paigutavad väga tihti ennast ja hinge eraldi kategooriasse, teadmata seda, et tegelikult ollakse kogu aeg üks ja see sama. Mina olengi see sama hing, kellest ma räägin ja mõtlen. Selle füüsilise keha sees olengi mina koos enda igavese energia ja teadvusaspektidega, need on need vahendid, mis panevad selle füüsilise lihakäntsaka liikuma.

Olen vanemaks saades aru saanud sellest, et minu isa perekonnas on olnud läbi aegade väga suur huvi esoteeriliste ja vaimsete teemade vastu. Isapoolne vanaema tegeles nõiakunsti ning esoteeriliste teemade uurimisega ning ka isa on olnud avatud tegelikult sellistele teemadele terve minu eluaja.

Vahetult enne, kui vanavanaema ära suri, rääkis ta mulle ja minust aasta nooremale sugulasele pidevalt enda ümber sõdivatest punastest ja valgetest kuraditest, keda ta väidetavalt iga päev nägema pidi. Kartsin neid jutte lapsena väga, olles samal ajal sellistest teemadest alateadlikult tõsiselt huvitatud. Ma ei mõistnud neid jutte, kuid praegu tagant järele analüüsides võin vaid eeldada, et vanavanaema võis näha midagi enamat kui vaid meie füüsiliselt tajutavat maailmapilti. Pärast vanavanaema surma nägin teda mitmeid kordi ka unes peamiselt verisena endaga kuhugi kaasa kutsumas. Mida need unenäod tähendada võisid, ma ei tea.

Järgmised teadlikumad vaimsed kogemused olid algkooli ajal kusagil neljandas klassis, kui kunstiõpetuse tunni õpetaja oli andnud meile koduse töö, milleks oli maalida midagi, mis tundus meie jaoks olevat huvitav. Olin noor ega osanud ise midagi välja mõelda, olles sunnitud selle otstarbeks oma loomingulise isa appi paluma. Isa oskas väga hästi joonistada, ta oli seda lapsena õppinud. Istusime isaga suures toas mõlemad pead täiesti tühjad, kuni viimaks, ei tea kumma algatusel, tulime otsusele joonistada lõputu paksult tähti täis universumi, lähivaatel oleva planeet Marsi maastikku, millele oli maandunud suur hõbedane ufo taldrik koos kahe pooleteise meetri pikkuse, mustade silmadega rohelise mehikesega. Tollal ei olnud mul aimugi ka, keda joonistanud olime, piisas vaid sellest, et tegemist oli ufoga. Huvitaval kombel aga juba väikesest peale olid mind paelunud jutud ufodest ning vaimudest, millesse väga paljud teised tegelikult ei uskunud ega usu tänapäevalgi. Paistab, nagu need teemad oleksid täielikult tabud d, millest inimkond keeldub rääkimast. Loomulikult on siin tehtud ka korralikult tööd iga indiviidiga, et nad peaksid selliseid teemasid imelikuks, kuid kurb on näha kõrvalt, kui ignorantsed ja pimedalt naiivsed on inimesed, kes sellistel teemadel üldse kaasa arutleda ei suuda. Väidetavalt on olemas teooria, mis seletab, ütleb, et inimeste huvi ja mitte huvi selliste teemade vastu sõltub puhtalt psühholoogilisest aspektist lähtudes ajusünapsite aktiveerumisel ja mitte aktiveerumisel. Sedasama aktiveerumist kontrollivad väidetavalt erinevad epilepsiahood, mis meid iga päev togivad. See ei tähenda, et me kõik oleksime langetõve ohvrid, kuid need esile kerkivad hood on sedavõrd väikese survemõjuga, et hoogu ei teki, kuid on võimelised siiski meis midagi aktiveerima. Seega need inimesed, kes on huvitatud sellistest teemadest nagu esoteerika ja ülejäänud vaimse maailma küsimused, on suuremal või vähemal määral tihedamate nii öelda epilepsia- ja ärevushoogudega, millega tegelemiseks tunnevad sellised inimesed tungi tegeleda just selliste teemadega. Teemadega nagu esoteerika, eneseabi, rahulik muusika, vaimsed tegevused, mediteerimine ja nii edasi.

Vahetult pärast seda, kui tuttav oli laenanud mulle «The Secret’i» nimelist raamatut, lugesin selle pöörase kiirusega kaks korda järjest läbi. Mind ei huvitanud sellel ajal mitte miski muu kui selle raamatu läbi lugemine. Olin nii veendunud, et see oli midagi väga vajalikku ning oleks olnud patt seda mitte lugeda. Kõik, millele raamatus viidati, tundus nii loogiline olevat, jättes minu kahtluseussid ukse taha. Pärast seda, kui olin raamatu läbi lugenud, rääkisin kohe sellest samast raamatust vahuse suuga ka enda lapsepõlvesõbrale. Oleme sõbraga alates lasteaiast saadik koos üles kasvanud, arenedes vaimselt terve enda noore eluea jooksul külg külje kõrval. Sõltumata vahepeal mitte suhtlemisest ja vanemas eas pinnale kerkinud erimeelsustest teatud teemade osas, on ta olnud väga vajalik inimene minu kui areneva hinge elurajal. Tänaseks päevaks me enam kahjuks ei suhtle, kuid see ei tähenda, et ta ei oleks inimene, keda ma enam ei austaks. Tema oli see, kes tutvustas mulle minu teist head sõpra Anderot. Andero oli hakanud samuti kohe väga suurt huvi tundma raamatu «The Secret» kohta. Olime sukeldunud nüüdseks kolmekesi nende kõikvõimalike eneseabi ja positiivselt mõtlemise suunitlusega raamatute sügavustesse, püüdmaks välja selgitada, kas tõesti oma elu saab luua puhtalt selle pealt, kuidas ja millest me mõtleme. Mingi hetkeni oli meiega tihedalt seotud ka Karl Martin, kellest sai minu väga hea sõber juba gümnaasiumi viimastel aastatel, kuid Karl Martin ei olnud meiega lõpuni kaasas sellel vaimsemal rännakul, vähemasti mitte nii süvatasandil kui ülejäänud seltskond. See ei teinud temast halvemat ega lollimat inimest, vaid see lihtsalt näitas, et inimesed on erinevate huvide ja soovidega.

Chris Kala «Mõistmaks, kes ma olen».

FOTO: Raamat

Olles uurinud pikka aega eneseabivaldkonda, oli tekkind meil kõigil suur tung jagada õpitut teistega. Olin külgetõmbeseadusest sedavõrd vaimustuses, olles vajadusel võimeline minema ruuporiga linna peale karjuma. Sõltumata kohast, meeleolust, ümbrusest, olime me nagu seniilsed vanainimesed, kes üritasid jagada enda mõtteid ja järeldusi kõikide teiste inimestega. Mäletan, kuidas tutvusin ühe Viljandist pärit tütarlapsega, kellele esimesel kohtumisel tegin täieliku rünnaku, valamaks teda üle vajamineva informatsiooniga, mis aitaks ka temal mõista selle seaduse olemasolu. Andsin talle isegi «The Secret’i» raamatut lugeda. Loodan, et meie omavahelised jagatud vestlused aitasid tal oma elu paremaks muuta ja kujundada. Usun, et see päris mööda külge maha ei jooksnud, sest ta on mind tegelikult korduvalt tänanud.

Vahetult pärast eneseabi valdkondi leidsime end üsna pea seletamatult budismi ja teiste sarnaste religioonide kohta lugemas. Budism on üks tänapäeva maailma suurematest ja domineerivamatest religioonidest, mis pajatab nende nägemustest ja maailmavaatest, nii nagu iga teine religioon seda teeb. See ei olnud esimene kord, kui olin jõudnud lugemisega religioossete raamatuteni. Koolis, gümnaasiumi ajal sai kohustuslikus korras filosoofia tunnis loetud Piiblit, kuid budismil põhinev maailmavaade tundus olevat põnevam meie kõigi jaoks. Tegelikult on kõik religioonid vaid ühe suurema tõe variatsioonid, mida on muudetud mitmete sadade miljonite aastate jooksul.

Leidsime tänu Anderole raamatute sarjad autorilt Ernst Muldašev, kes oli Venemaa tuntuim silmakirurg.

Ernst Muldašev tõstatas küsimuse «Miks vaatavad inimesed üksteisele silma?», pannes sellega aluse teadusharule, mida nimetati oftalmogeomeetriaks. Ernst Muldašev paistab olevat tegude inimene, kes samas väga palju toetub enda intuitsioonile, suhtudes kriitiliselt nii neisse, kes vaid ratsionaalsele mõtlemisele tuginevad, kui ka neisse, kes vaid viljatute filosoofiliste targutusega piirduvad, püüdmatagi midagi tegelikkuses kontrollida või korda saata. Tema materjalidega tutvudes selgus, et inimsilma geomeetrilisi parameetreid analüüsides on võimalik tuvastada isikut, tema rahvust, rassi, haigusi ja palju muudki. Ernst valgustas lugejaid näidates, et statistiliselt keskmised silmad kuuluvad Tiibeti rassile, mis viitavad Tiibetist alguse saanud inimkonna migratsioonile. Oma teaduslikel ekspeditsioonidel Transhimaalajasse jõuti uurimisgrupiga inimkonna suurima saladuseni, geenifondini. Sealsetes maa-alustes sügavustes asusid somadhi seisundis konserveeritud staadiumis erinevatest tsivilisatsioonidest pärit iidsed inimesed. Somadhi on teadvusseisund praeguses momendis, kus inimene on võimeline viima enda teadvuse ja hinge välja füüsilisest reaalsusest, viies ühtlasi enda kehavedelikud nulli piirile. Sellises vormis on võimelised väidetavalt kõvemad mediteerijad ja gurud olema aastaid söömata ja joomata, ilma et füüsiline keha isegi vananeks, sest nad ei ole sellel hetkel seal. Ernst Muldaševi raamatutes analüüsiti Tiibeti templites kujutatud silmade omanike välimust, esitades ekspeditsioonil laamadele, gurudele ja svaamidele kogutud faktimaterjale, otsides vastuseid küsimustele «Kes on Buddha?» ja «Millised tsivilisatsioonid on eksisteerinud Maal enne meid?» ning arutledes inimkonna geenifondi, saladusliku new age maailmas tuntud Šambhala ja Agarta võrgustiku üle, inimeste üksinduse, headuse, armastuse ja kurjuse rolli teemadel. Soovitan neid raamatuid julgelt, sest oli väga huvitav lugeda Ernsti Muldaševi seiklustest Tiibetis. Need olid esimesed detailsemad ja kompaktsemad teaduslikud raamatud, mida olime sinnamaani lugenud, kasvatades meis vaikselt üha rohkem huvi esoteeriliste ja vaimsete küsimuste lahendamise vastu.

Veetes iga päev mitmeid tunde Tallinna Keskraamatukogus, avastasime ühel päeval riiuleid kammides raamatu nimega «Maatriksi Lapsed, Lugu Sellest, Kuidas Interdimensionaalne Rass On Kontrollinud Maailma Juba Aastatuhandeid, Ning Teeb Seda Praegugi» Raamatu kaane pildil oli kujutatud Hollywood mängufilmi «Matrix» triloogiast põhinevaid rohelisi numbreid ja tähti, mis olid moodustanud arusaamatu koodistiku, mille peale oli asetatud kahest erinevast näopoolest koosnev isik. Nägu, millest üks osapool meenutas sinisilmset ja blondipäist põhjamaist inimest, ja teine pool näost kujutas rohelise soomusega, kriips-kassi silmaga olendit. Raamat oli kirjutatud Inglise päritolu vandenõuteoreetiku, endise jalgpalluri ja kirjaniku David Icke poolt.

Olles ajutiselt justkui täielikus transis, tassisime sõbraga selle raamatu kui narkomaanid oma doosi saalis oleva kirjutuslaua taha, sukeldudes õhinal kirja pandud lausetesse. David Icke‘st ei olnud me seni veel mitte midagi kuulnud. David Icke paljastas enda raamatus jõude ja inimkontrolli meetodeid, tuues nähtavale fantastilise ülemaailmse manipulatsiooni võrgustiku, mida juhivad Maa-välised jõud väljastpoolt füüsiliselt tajutavat reaalsust. Icke paljastas peidetud veresidemed, mille kaudu olendid teistest dimensioonidest nähtamatutena meie seas elavad ja toimetavad. David näitas, kuidas tänapäeva kuningaperede, poliitiliste ja majandusjuhtide veresidemed on pärit iidsetelt kuninglikelt suguvõsadelt.

Tema raamatud rääkisid sellest, kuidas me inimolenditena oleme sündinud maailma, mida kontrollivad nähtamatud jõud, mis on nakatanud ja manipuleerinud inimkonda tuhandete aastate jooksul. Inimkond elab illusioonis, mis on loodud, hoidmaks populatsiooni vaimses, emotsionaalses ja hingelises vangikongis. David Icke paljastab neid jõude ja inimkontrolli meetodeid, tuues välja fantastilise ülemaailmse manipulatsioonivõrgustiku, mida juhivad jõud väljastpoolt seda füüsilist reaalsust. Olendid tahavad kontrollida meie mentaalset, spirituaalset ja emotsionaalset energiat. Kuid mitte ükski kõrvaline olend peale meie enda tõelise mina ei ole võimeline ühtegi meie aspekti kontrollima. Raamat «Matriksi lapsed» tuletas meelde ühtlasi Hollywoodi triloogiat «The Matrix», kus tegelikult esindati kõiki erinevaid vandenõusid ja tõelist reaalsust peitvaid vorme, mis üldse eksisteerivad. Meile manati film ette sedasi, nagu oleks tegemist ulmefilmiga, kuid mida paljud ei tea, on see, et tegelikult räägib film elust planeedil Maa. Tsiteerin siia ühe dialoogi «The Matrix» filmi esimesest osast.

«Las ma ütlen sulle, miks sa siin oled. Sa oled siin sellepärast, et sa tead midagi. Sa ei oska seletada, mida sa tead, kuid sa tunned seda. Oled tundnud seda kogu oma elu. Seda, et maailmaga on midagi väga valesti. Sa ei tea, mis see on, aga see on olemas, see istub otsekui okas sinu teadvuses ning ajab sind hulluks. See tunne tõigi sind minu juurde. Tead sa, millest ma räägin? Matrixist? Tahaksid sa teada, mis see on? Matrix on igal pool. See on kõikjal meie ümber. Isegi praegu, siin toas. Sa näed seda, kui aknast välja vaatad või televiisori sisse lülitad. Tunned seda tööle ja kirikusse minnes ning makse makstes. See on maailm, millega on kinni seotud su silmad, et sa oleksid tõe ees pime. Missuguse tõe ees? Et sa oled ori, Neo. Sündisid ahelatesse nagu kõik teisedki. Sündisid vanglasse, mida sa ei näe, mida sa ei saa maitsta ega puudutada, vanglasse, mis aheldab sinu vaimu. Paraku ei ole mitte kellelegi võimalik selgeks teha, mis on Matrix, seda pead ise nägema…»

Informatsioon, mis voolas välja David Icke’i raamatutest, oli meeletu, pakkudes ka uut teavet tuttavaks saadud terminite vabamüürlased ja illuminaadid kohta, kellest me sellel hetkel oluliselt palju veel ei teadnud. Seiklesime sõpradega vandenõu valdkonnas kokku päris mitu aastat, püüdes lugeda erinevaid kirjalikke allikaid sellest, kuidas meile kõigile tuntud maailm ikkagi nii perversselt haige koht oli. Saime teadlikumaks vandenõu erinevatest tahkudest, nähes seda ulatuvat lisaks poliitikale ka haridussüsteemi, meditsiinisüsteemi, filmi- ja muusikatööstusesse, toitumisse ja sellest tulenevalt ka tervisesse.

Pärast seda, kui olime uurinud tasapisi juba rohkem erinevaid vaimsuse, spirituaalsuse ja esoteerikaga seotud raamatuid, koperdasime viimaks otsa autorile nimega Drunvalo Melchizedek, kes oli kirjutanud kaks suurt ja paksu raamatut nimega «Elulille iidne saladus» I osa ja «Elulille iidne saladus» II osa, mis rääkisid sellest, kuidas kunagi inimolenditena teadsime, et kõik elav universumis põhineb loomise baasmustril, elulilleks nimetatud geomeetrilisel kujundil. Langedes väga kõrgelt teadvustasandilt pimedusse, unustasime, kes me tõeliselt oleme. Drunvalo Melchizedek esitles oma raamatutes nii tekstis kui graafikas, kuidas me siia reaalsusesse üldse tulime ja miks on meie maailm selline, nagu ta on. Püha geomeetria, mida autor samuti näitas, väljendab väidetavalt täiuslikku vormi kõige olemasoleva ülesehituses, viidates jumalikule korrale meie füüsilises reaalsuses. Ütleme nii, et Drunvalo õpetustes oli asju, mis pidasid vett, ja oli ka asju ning informatsiooni koguseid, mille lugemine ja endale teadvustamine võib muutuda inimestele ohtlikuks.

Seda raamatut esimest korda nähes olime kergelt jahmunud sellest informatsioonist, mis oli pandud nende kaante vahele. See kõik oli peadpööritavalt huvitav, andes samal ajal ka teaduslikuma, faktipõhisema põhjendatud versiooni väidetavast tõest. Neis mõlemas raamatus tuli juttu elulille sümbolist, eluseemnest, planeet Maa tõelisest ajaloost, lemuurlastest, suremisest, ülestõusmisest, kristallidest, vabamüürlaste salajastest joonistest, kuldlõikest ja Fibonacci spiraalist, millest viimast kahte tänapäeva new age tasandil väga suuresti kõikide vaimsete inimeste seas hinnatakse ja kummardatakse.

Raamat pani sügava aluse sellele, kuidas miski meie maailmas toimib ja miks. Korraks tundus, et oli tegemist millegagi, mis oli muutnud meie elu, pakkudes viimaks vastuseid meie esile kerkinud huvist pakatavatele küsimustele elu müsteeriumi lahendamiseks.

Drunvalo kirjutab oma mõlemas raamatus sellest, kuidas me inimestena pärineme väidetavalt geomeetrilisest mustrist. Olen avastanud, et see ei vasta tegelikult tõele. Meie ei pärine geomeetrilise sünnimustri järgi nagu paljud new age maailmas tegutsevad inimesed arvavad olevat. Elulill ei ole miski, mis kirjeldab olemasolevat, elulill oli omal ajal üks moonutatud ja nihkes olev tööjoonis. Samast sümbolist on tuletatud ka new age maailma inimestele tuntud kuldlõike spiraal, Fibonacci jada ja nii nimetatud püha fii.

Kahjuks on suuremal osal tänapäeva vaimsetel new age inimestel jäänud arusaam elulille sümbolist, kuldlõike spiraalist ja moonutatud pühageometriast kui eluliselt olulistest komponentidest. Inimestel on kategoriseerunud need positiivseteks, harmoniseerivateks ja korrastavateks struktuurideks. Elulille sümbol kujutab endas tsüklilist kahedimensioonilist joonist, kus käib kõik tegelikult ringiratast.

Enda vaimsemal elurajal olen tähele pannud, et igasugused vaimsed algatused, sealhulgas ka alternatiivsetel teadmistel põhinevad õpetused, räägivad sellest, kuidas me inimolenditena peame arenema, pääsemaks kusagile kõrgemale. Paistab, et oleme inimolenditena justkui taasavastamise retkel, kus kõik säravad abivahendid, ilusad kristallid, elulille sümboliga veeklaasid, suured võimsad lehvivad inglid on tehtud domineerivaks informatsiooniallikaks, millega meid massiliselt toidetakse. New age on süvatasandil olev manipulatiivne liikumine, hõlmates endas väga mitmeid erinevaid allikaid, mida kahjuks väga paljud inimesed massiliselt järgivad, lastes suurest teadmatusest ja naiivsusest meid kontrollivatel tulnukatel ennast tuksi keerata.

Sattusime sõpradega mingil hetkel enda arengu jooksul lugema kaht raamatut nimega «Telos Originaal, esimesed sõnumid maa-alusest linnast» ja «Telos I – Uue Lemuuria ilmutused», kirjutatud autorite Dianne Robbins ja Aurelia Louise Jones poolt. Mõlemad raamatud pajatasid sellest, kuidas umbes 12 000 aastat tagasi Atlantise ja Lemuuria tsivilisatsioonide vaheliste sõdade alguses olid 25 000 lemuurlast põgenenud maa alla, võttes kaasa oma kultuuri ja kõrgel järjel oleva tehnoloogia.

Ma ei mäleta enam kahjuks, kuidas, kuid mingil hetkel sain tuttavaks kahe noore neiuga Ameerikast, kellest mõlemad tegelesid kanaldamisega.

New age maailmas olevad inimesed ei tee tihtipeale mitte midagi selleks, et otsida tõestusmaterjale mõne väite või informatsiooni allika kohta, vaid tormavad kui mõistuseta lambad pea ees saamaks kellegi teise jüngriks. Paistab, et ei taheta ise mõelda, arvates ise mitte midagi teadvat, lastes seeläbi teistel enda eest otsustada.

Paralleelselt «Telos» raamatutega vestlustelega olime sõbraga leidnud internetiportaalist Youtube’i kasutaja nimega Alaje777, kes väitis end olevat Plejaadi päritoluga, inimeseks kehastunud tulnukas planeet Maal. Alaje777 oli teine, kes pärast David Icke’i suutis meile tõeliselt muljet avaldada oma pakutava informatsiooniga. Tema erinevad paarikümneminutilised videod olid väga õpetlikud ja harivad, mainides korduvalt seda, mida olime lugenud David Icke’i vandenõuraamatutest ning paljudest teistest vaimsetest teostest. Alaje rõhutas pidevalt, et meie töö inimestena siin, planeedil Maa, on tundma õppida, kes me tegelikult oleme.

Pärast pikka aega vandenõu ja tehisliku elulille vallas nuhkimist, sellest kõigest üha rohkem teadlikumaks saades, jõudis meieni järjekordne muutus. Sõbrad olid käinud kahekesi ühel seminaril pealkirjaga «Kõik, mis hiilgab, ei ole kuld», mille korraldajaks oli olnud meile täiesti tundmatu mees. Kuna mõlemad sõbrad olid maalinud mulle seminari korraldanud mehest väga positiivse pildi, otsustasin talle viisakalt kirjutada ja tutvustada ennast, paludes tal leida aega meiega privaatseks kohtumiseks. Kohtusime mõned päevad hiljem temaga Tallinna Rocca Al Mare kaubanduskeskuse ühes pisikeses kohvikus. Ilmusime kohale neljakesi ning rääkisime mitme tunni vältel kõikidest erinevatest teemadest, mille kohta olime lugenud. Olles löödud täielikult pahviks sellest, mida olime mehe suust kuulnud, tundsime endas kasvavat soovi saada veelgi enamat. Kohtusime temaga kuus paar korda samas kohas, saades iga korraga vastuseid, mis tekitasid üha rohkem küsimusi.

Mees tegeles väga põhjalikult Eestis Freedom Teachings (Vabaduse Õpetused) informatsiooni edendamisega. Tegemist tundus olevat täiesti sõltumatu ja omaette seisva informatsiooniallikaga, mis ei püüdnud meid kui primitiivseid inimesi lihtsalt õpetada ja juhtida, vaid jagada informatsiooni sedasi, et me mõistaksime selle taga olevaid dünaamikaid ja struktuure.

Möödus päris tükk aega, uurides ja puurides Vabaduse Õpetuste nimelist informatsiooni allikat. Mida rohkem lugesime, seda suuremat pilti olime võimelised nägema. 2012 talvel olime samade sõpradega loonud Facebooki lehekülje, mis keskendus Vabaduse Õpetuse informatsiooni avalikule jagamisele. Avalikustasime leheküljel enda joonistatud püha geomeetria orgaanilisi jooniseid, tuues võrdluseks new age maailmas tuntud tehisliku elulille jooniseid. Tehtud lehekülje fännide arv kasvas kiirelt ning veelgi kiiremat kasvu näitas moodustatud kinnine grupp, mille olime samal ajal loonud.

Ühel õhtul olin jalutamas koos enda lapsepõlvesõbraga, kui korraga helistas mulle Andero, mainides tõsist esile kerkinud jama äsja loodud Facebooki leheküljega seoses. Taaskord meile üks tundmatu nimega mees oli meile ütelnud, et iseenda turvalisuse huvides selle loodud lehekülje maha võtaksime. Sisuliselt hoiatati meid pasunate ja lillede saatel teise ilma saatmise eest, vähemasti selliseid sõnu kasutas see mees meie hoiatamiseks.

Ükskõik, kui jaburalt see ka ei kõlanud, olime kindlad, et see mees ei valetanud. Kustutasime ära loodud grupi ja Facebooki lehekülje. Nii imelik, kui see ka ei oleks, tundsime, et asi oli muutunud järsku tõsiseks. Mees kutsus mõned päevad hiljem meid enda Reaalsusloome seminarile, mis toimus Viimsis Athena hotellis. (See sama hotell, oli ka tegelikult koht, kus ma kohtasin enda eluarmastust päris mitu kuud hiljem.)

Mitu head aastat hiljem, enne Austraaliasse minekut, saatis Andero mulle mõned internetileheküljed, kus olid videod ja artiklid ühe Theresa Talea nimelise inimese poolt, kes rääkis täpselt seda sama, mida Vabaduse Õpetuste informatsiooniallikas räägiti. Sirvisime tema koduleheküljel olevat informatsiooni, avastades Theresa Talea poolt kirjutatud raamatu, mis sarnanes Vabaduse Õpetuse informatsioonil põhinevate raamatutega «Voyagers» I ja «Voyagers» II, mis olid andmete poolest tõlgitud inimkeelde Keylonta Teaduseks nimetatava suhtluse kaudu.

Theresa oli kirjutanud raamatu, olles selle äsja avalikustanud. Ta oli kirjutanud ja kokku pannud mahuka raamatu, mis pidavat suutma selgitada ja paljastada tänapäeva vaimset new age maailma, tuues päevavalgele selle tegeliku tagamaa. Sirvides raamatu sisukorda, olime veendunud, et see oli miski, mida pidime lugema. Võtsin vastu otsuse tellimaks nii endale kui ka Anderole sünnipäevaks tema esimese projekti, mis rääkis sellest, kuidas Theresa enda emaga oli olnud terve oma eluaja kristlased, uskudes Jeesusesse kui ainujumalasse. Mööda religioosset rada jalutades avastasid nad üha rohkem kuidas kõik õpitu ei olnud tegelikult tõde. Theresa Talea toob lugejateni mainstream-vaimsuse paradigmad, näidates, kuidas meie kõigiga endiselt veel manipuleeritakse, pannes tähelepanu keskpunkti ainsa usaldusväärse allika, kelleks oleme meie inimestena ise.

Raamat oli äärmiselt põnev ning pärast seda, kui olin lõpetanud tema kirjutatud raamatu, otsustasin Theresa Taleale Facebookis kirjutada. Theresa Talea oli rõõmsameelne kolmekümnendates olev naisterahvas, kellega suhtlemine oli algusest peale äärmiselt lihtne. Hakkasime temaga suhtlema peamiselt e-maili vahendusel, jagades teineteisega informatsiooni, milleni olime iseseisvalt jõudnud. Tänaseks päevaks on temast saanud väga hea sõbranna, keda olude sunnil olen võimeline nägema ainult Skype’i programmi vahendusel. Algusest peale on meid hoidnud koos aususel põhinev sõprus. Olles veetnud aastaid supeldes nendes valdkondades, julgen tunnistada, et olen endiselt ja jäädavalt tõe otsingutel. Olen veendunud, et olen jõudnud sellele palju lähemale kui viis-kuus aastat tagasi alustatud vaimsel rännakul. Saan aru, et eelmainitud new age küündib väga sügavale inimeste peentasanditele, millest isegi kogenenumad ja suurema teadlikkusega hingedel aimu pole.

Tänu küsimuste esitamisele ja Theresa Taleaga suhtlemisele olen jõudnud viimaks lähemale tegelikule tõele, mis on suutnud ära tõestada ja põhjendades lahti seletada, et siin planeedil Maa ei ole olemas tegelikult mitte ühtegi informatsiooniallikat, mis oleks oma olemuselt täiesti puhas. Enamus on anorgaaniline ning manipulatiivne. See nõme üle võetud püramiid ja religioosne süsteem on end tänu teatud olendite gruppidele sisse surunud kõikjale. Olen hakanud mõistma, et vaba saab siin maailmas olla, toetudes ainult iseendale ja selleni peab ka jõudma, sest ka üksikindiviididega on võimalik manipuleerida ning hukatuse teele suunata. Asi on tegelikult tõsisem, kui meile tundub. Inimesed ei suuda veel hoomata, kui oluline on kogu see vaimne teema ning see, mida me hetkel tavamaailmas oluliseks peame, on tegelikkuses täiesti mõttetu. Me ei ole ühiskonnana veel nii arenenud seisundis, et suudaksime sellist informatsiooni seedida või päeva pealt omaks võtta, me kardame, sest meid on pandud kartma kõike, mis on uus ja teistmoodi. Sellepärast lükataksegi meid vaikselt teosammul nende olendite eesmärgi suunas, milleks on teha inimesi teadlikumaks algavast kuldajastust ja new age liikumisest, mille taga on tegelikult valed tehnikad, hävitavad ja laastavad meditatsioonid, vale ajalugu ja informatsioon meie kui ühiskonna kohta. Sammsammult viiakse inimesi kurssi ufode olemasolust ja valmistatakse salaja ette plaanitud kontaktiks, pannes meid mängeldes uskuma, et meie oleme selliste sündmuste põhjustajaks, sest oleme suutnud enda manipuleeritud ühiskonnaga seda maailmapilti muuta. See ei vasta tõele ning inimesed peavad hakkama üles ärkama, olemaks võimelised hindama olukordi kriitilise pilgu ja kaine mõistusega. Oluline on olla avatud informatsioonile, kuid veelgi olulisem on jäädvustada skeptiline mõtlemine ning ühendus iseendaga, mis annab meile igas olukorras teada, kas üks või teine asi teenib meid või mitte.

Minu pilt sellest maailmast ja elust, on läinud viimase viie-kuue aasta jooksul sedavõrd suureks ja selgeks, et tagasi sinna tasemele langeda, kus peaksin elama tavapärast igapäevaelu, pole enam võimalik. Tänu arengule olen märganud arengut väga paljudes noortes, kelleni on vaimse suunitlusega energiad viimaks jõudma hakanud. Usun, et see on vaid ajaküsimus, kus saame näha uut maailma täiesti uutmoodi suhtumiste ja ühiskonnas toimivate normidega. Tulevikust saab meie minevik, andes võimaluse olla tunnistajaks momentidel, kus inimkond mõistab viimaks, kui pimedad ja naiivselt rumalad me tegelikult olime.

Tagasi üles