«Nüüd oli talle selge, et keegi oli lõpuks suutnud sellise viiruse toota. Aga kuidas kuradi pärast oli see suudetud levima panna?»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Postimehe kirjastuse romaanisarja uuest raamatust. Ameerika kirjaniku Kevin Brockmeieri «Surnute lühiajalugu» jutustab elust ja surmast, ühest müstilisest kohast – Linnast – ja maailmas levivast viirusest, mida on võimatu peatada.

Viroloog Ethan Hass ei joonud baarides tilkagi. Tema jõi hoopis oma väiksest metallplaskust, mida ta skaudipoisi moodi oma vööl kandis. Ta oli oma tegevusvaldkonna arengutel hoidnud enne surma silma peal kolmkümmend aastat, lugedes ajakirju ja kuulates kuulujutte konverentsidel, ning mõnikord tundus talle, et iga valitsus, iga huvirühm, iga kildkond maailmas otsis meeleheitlikult sama asja, nimelt täiuslikku viirust, sellist, mis järgis iga võimalikku vektorit, sellist, mis leviks elanikkonna seas nagu vihmapiisa langemisest lombis tekkiv laienev ringike. Nüüd oli talle selge, et keegi oli lõpuks suutnud sellise viiruse toota. Aga kuidas kuradi pärast oli see suudetud levima panna? Ta ei suutnud seda välja mõelda. Hiljuti surnutelt oli saadud liiga vähe infot ning see ei olnud kunagi piisavalt täpne. Ühel päeval sulges ta end High Streeti kunstimuuseumi tualettruumi ja hakkas lohutamatult nutma, nuuksudes midagi õhust ja veest ja toiduvarudest. Kohale kutsuti turvamees. «Rahune maha, mees. Siin on sul piisavalt õhku ja vett. Kuidas oleks, kui sa teeks nüüd ukse lahti?» Turvamees rääkis nii aeglaselt ja rahulikult, kui suutis, kuid Ethan karjus vaid: «Igaüks! Kõik!» ja keeras ükshaaval lahti kõikide valamute kraanid. Ta ei öelnud midagi muud ja kui siis turvamees mõni minut hiljem ukse maha murdis, oli Ethan läinud.

Justkui oleks avatud värav või lõhutud maha müür ning linn laseks lõpuks ometi oma surnud vabaks. Nad asusid massidena linna piirist teele ning peagi olid pargid, baarid, kaubanduskeskused peaaegu tühjad.

Kevin Brockmeier «Surnute lühiajalugu». Foto: Kirjastus Postimees

Ühel päeval, mitte just kaua aega peale seda, kui pimeda mehe naabruskonna viimane restoran oli oma uksed sulgenud, seisis ta kirikutrepil, oodates kedagi, kes kuulaks ta lugu. Keegi ei olnud temast terve päeva möödunud ja ta hakkas mõtlema, kas nüüd oli saabunud täielik lõpp. Ehk oli see juhtunud, kui ta magas, või selle poole minuti jooksul hommikul, mil talle oli tundunud, et tunneb põleva mee lõhna. Ta kuulis erinevates linnakvartalites mõnd autot signaali laskmas ja siis, nii kakskümmend minutit hiljem, metroo huilgamist, kui rongi pidurid rööpaid kraapasid. Siis ei kuulnud ta enam midagi peale tuule, mis hoonete vahel ringi tuiskas, viivitas hetke ja lõpuks täielikult vaikis. Ta kuulas hoolikalt, lootes kuulda mõnd häält või sammukaja, kuid ta kõrv ei tabanud ühtki inimheli.

Ta pani käed ruuporiks suu ette ja hüüdis: «Halloo? On seal keegi?» Kuid keegi ei vastanud.

Teda haaras halb eelaimus. Ta pani käed rinnale. Ta kartis, et südamelöögid, mida ta kuulis, olid tema enda omad.

***

Tuul oli puhunud kakskümmend kolm päeva, kõigepealt idast ja seejärel lõunast, oiates veniva surmana ventilatsioonitorudes. Aeg-ajalt surus mõni jäine iil end läbi osmiku ventilatsioonisüsteemi ning tuhanded selged hallid kristallid lendlesid üle toa, kattes laua ja põranda. Laura jättis pooleli selle, mida iganes ta parajasti tegi, ning vaatas, kuidas need sulasid. Ta oli masenduses sellest, kui kaua see aega võttis. Küttekehad hakkasid ilmselgelt katki minema, kui mitte lõplikult otsi andma. Järgmisena lähevad tuled ning pärast seda – kui ta siis veel elus on – saavad otsa toiduvarud. Täielik katastroof.

Probleemid algasid umbes kuu aega tagasi, kui antenn oli sidesatelliidi küljest lahti murdunud. Laura ja Puckett ja Joyce olid andnud endast parima, et välja mõelda, mis oli juhtunud. Antenn kujutas endast peenikest alumiiniumsammast, mis asus otsapidi suure satelliidipanni sees ning paks lume- ja jääkiht oli selle ümber kogunenud. Tuul oli tõstnud paariks päevaks temperatuuri – seesama ebardlik tuul, mis sulatas aeglaselt nende all olevat jääpanka – ning see lume- ja jääkamakas oli satelliidipannilt libisenud alla ühe suure käntsakana, võttes kaasa ka antenni.

Ja oligi kõik. See oligi kõik, mis oli juhtunud. Kogu see värk oli uskumatult totakas.

Miks ei olnud satelliidipanni ehitatud temperatuurikindlast metallist? Või kui seda ei tehtud, siis miks polnud keegi paigaldanud seda nii, et sinna sisse midagi ei sajaks ja pann jääks tühjaks? Või miks siis ei olnud neile kolmele antud vähemalt tööriistu, mida neil võis selle asjanduse parandamiseks vaja minna? Mõnikord tundus Laurale, et kogu ekspeditsiooni olid kokku klopsinud pärdikud. Aga ei. Selle oli kavandanud ja seda oli täies ulatuses rahastanud Coca-Cola Corporation, kas siis reklaami eesmärgil või uurimisekspeditsioonina, olenevalt sellest, kust sa selle kohta lugema sattusid: kas sisedokumentidest või pressiteadetest.

Asja mõte oli saata meeskond Antarktisele uurima meetodeid, kuidas muuta polaarjää karastusjookide valmistamiseks kasutuskõlblikuks. Mandrijää juba ikkagi sulas, voolates tonnide kaupa ookeani, ja firma võis ju sellest siis sama hästi ka kasu saada seni, kuni see veel võimalik oli. Selline oli nende põhjendus. Reklaamiosakond oli isegi uue tunnuslause välja mõelnud: «Coca-Cola – valmistatud planeedi värskeimast veest», millele nad plaanisid edu korral anda paari aasta pärast kuju «Coca-Cola – vaat see on alles värske!».

Ekspeditsioon pidi kestma kuus kuud. Planeerimiskomitee oli nimetanud Michael Pucketti polaarspetsialistiks, Robert Joyce’i karastusjookide spetsialistiks ja tema, Laura, oli määratud metsiku looduse spetsialistiks. Natuke vaieldi selle üle, kas teda peaks nimetama metsiku looduse spetsialistiks või loomaspetsialistiks – kas Antarktika oli metsik samas mõttes nagu näiteks Amazonas läinud sajandil? –, aga vaidlus vaibus, kui keegi tegi ettepaneku, et komitee võiks kaaluda sõna «metsik» selle algses tähenduses, hüljatud või asustamata piirkonnana. Nii et kõigis ajalehtedes ilmunud Laura foto – selline piinlikkust valmistav, millel ta toppis aluspesu sõjaväestiilis kangaskotti –, kandis pealkirja «Metsiku looduse spetsialist Laura Byrd valmistub pikaks talveks». Tema esimene kallim oli olnud ajakirjandusprofessor ja ta oli väga hästi teadlik sellest, kuidas ajalehetoimetajad mõtlesid oma peenel kombel välja viise, kuidas naeruvääristada neid lugusid, mida nad absurdseteks pidasid. Isegi nüüd, mil külm kätepaarina osmiku aeglaselt enda embusse võttis, tundis ta sellele mõeldes puna palgeile tõusmas.

***

Peagi pidi keegi tulema läbi tuule ja lume, et neid päästa. Laura suutis seda ette kujutada isegi avatud silmadega. Kelk libiseks üle jää, hunnik sõitjaid roniks välja ja neile vajalik

kraam toodaks ukse ette. Või laskuks kopter alla nende peade kohalt, tõstaks maha uue saatja ja lendaks siis jälle minema, naaldudes tuules ettepoole justkui kiil.

Senikaua võis ta vaid istuda ning Pucketti ja Joyce’iga kaarte mängida. Nad põrnitsesid osmiku tugevdatud võlve. Aeg-ajalt läks keegi neist ja surus peopesa ukse vastu, et tunda, kuidas külm läbi metalli immitses. Neil oli lademetes aega. Nad hakkasid kolmekesi kuulma hääli, mis hüüdsid nende nimesid, nad kuulsid koeri haukumas, mootorite kaevamismüra – hääli, mis olid peidetud tuulde, nagu taimed olid peidetud seemnetesse. Lõpuks said nad siiski aru, et nad lihtsalt kujutasid asju ette. Keegi ei tulnud neid päästma. Nad olid unustatud.