:format(webp)/nginx/o/2020/03/23/13022070t1hdb37.jpg)
Kuna koroonaviiruse pandeemia tõttu lükkus kirjandusfestival HeadRead sügisesse ja lähinädalail on kõigil vaja keskenduda tubastele tegevustele, jagab festivali toimkond HeadRead blogis soovitusi raamatute kohta, mis on praegusel erakordsel ajal kas eriti kõnekad või pakuvad lihtsalt väärt elamust. Kirjanik Indrek Koff soovitab Aado Lintropi mansi rahvaluule kogumikku «Linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas».
/nginx/o/2019/12/23/12830739t1hce8d.jpg)
Valinud, tõlkinud ja kommentaaridega varustanud Aado Lintrop
EKM Teaduskirjastus
Tartu 2019
Rahvaluule on igas olukorras huvitav, aga eriti põnevaks muutub see rasketel aegadel, kui tekib tunne, et tahaks aru saada. Et tahaks lohutust, julgustust. Võib-olla ka selgust, ehkki seda siin maapealses maailmas loota oleks ilmselt liig.
Hea on saada ühendust omaenese juurtega, mis meie puhul tähendaks tutvumist ennekõike Eesti rahvajuttude, muistendite, vanade lauludega. Aga üldisemas mõttes on ju kõik inimesed kasvanud ühest juurikast, nii et tegelikult räägib igasugune rahvaluule meile ikka meist endist.
Mansid on pealegi sugulased, nii et äratundmist peaks selles raamatus, mis kõneleb seitsme tiivaga raudhobuse seljas asuvast linnast, Maailma-Vaatavast-Taadist, Kolli-Isandast (kellega ühes tulid maa peale hädad ja haigused) ja veel paljust muust, leiduma rohkesti.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/23/12830742t1h5d6c.png)
Aado Lintrop on kogumikku valinud nii jutte kui ka laule, millest enamik kajastab manside müüdilist maailmapilti, nagu ta ausalt tunnistab – eks ole ju tegu tuntud ja tunnustatud usundiuurijaga, kelle aastakümnete pikkune teadustöögi raamatust vastu vilgub. Ja see maailmapilt on tõepoolest huvitav, tekib äratundmisi ja teisalt ka hämmeldust. Nagu inimesed ja rahvad ikka, oleme ääretult sarnased ja ühtaegu otsatult erinevad.
Muide, raamatut käes hoida ja silmaga paitada on tõeline nauding, mille pakkumise juures on väga tähtis osa Marja-Liisa Platsi illustratsioonidel ja kujundusel.
Lõpetuseks väike näide: kui isa Kuldne Kores lõi seitsme päevaga maa, siis käis kõik nii suure hooga ringi, et «nabast lõigatud inimene» ei suutnud selle pinnal püsti püsida. Küsiti isa käest, mismoodi siis, kui «inimeste pikk ajastu luuakse, inimeste igavene ajastu luuakse, kuidas jalgade peal seisev inimene püsti püsib?» Et hoogu maha võtta, pidi Kuldne Kores maa ära vöötama. Seitse päeva vöötas ja valmisid Uuralid, mille lõppu pole kusagil näha, vaata ühele poole või vaata teisele poole. See ongi vöö, mis maad kinni hoiab.