Pahatihti juhtub aga nii, et kui sa kellegagi suhtesse astud, siis püüad sa tõestada, et ei vaja seda inimest. Püüad teha selliseid asju, mida päris hästi ei oska, või palud temal enda heaks asju teha. Tema aga hakkab pahaks panema seda, et palud tal alati teha neid asju, mida sulle teha ei meeldi. See ei ole mingi panustamine.
Endast 150 protsenti andmine
Kas sul on vaatenurk, et pead suhtes endast alati andma 150 protsenti? Oled sa kunagi märganud, et kui sul on selline vaatenurk, siis leiad sa paratamatult kellegi, kes võtab sinult 200 protsenti? Ükskõik kui palju sa endast ka ei annaks, tema võtab alati ikkagi rohkem ega anna sama palju vastu. Sinule samaväärselt vastu andmine ei kuulu tema kaalutluste hulka. Kui sul on vaatenurk, et pead suhtes endast alati andma 150 protsenti, siis tõmbad sa alati ligi kellegi, kes sinult nii palju ka võtab. See on hea põhjus, miks suhetele võiks läheneda panustamise mittekontekstuaalsest vaatenurgast. Küsi: «Mida saab see inimene mu ellu panustada? Kuidas saan mina panustada tema ellu?»
Kas mõistad, et veedad hetkel iga päev enda seltsis vaid neli minutit kvaliteetaega? Kas tahaksid seda aega avardada ja iga päev ennast nautida vähemalt terve tunni? Milline veider idee? Mis asja? Ma pean endaga aega veetma? Aga ma olen ju igav. Ahhaa, aga see on arvustus. Kuidas siis jõuda sellisesse punkti, kus tahaksid endaga rohkem aega veeta ja tunda suuremat rõõmu selle üle, mida sellelt ajalt saad? Esita küsimus: «Kuidas ma saan täna oma ellu panustada?»
Sellise küsimuse esitamisega võid saada teadlikuks võimalikust panusest. Mida rohkem seda küsimust esitad, seda rohkem võid hakata elama sellest vaatenurgast lähtudes. Kui oled piisavalt iga päev küsinud: «Kuidas ma saan täna oma ellu panustada?», muutub see küsimus osaks sinu olemusest ja sinu elust. Kui oled valmis oma ellu panustama, siis oled sa valmis olevikus elama ja endale kingiks olema. Kui sa aga veedad iga päev endaga ainult neli minutit, siis milline kink sa õigupoolest endale ja teistele oled?