Silmiavav ja traagiline lugu, mis jääb lugejaga pikaks ajaks

Copy
Susannah Cahalan.
Susannah Cahalan. Foto: Fred Thornhill/REUTERS/Scanpix

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Susannah Cahalani jutustust «Põlev aju» ning jagab oma lugemiselamust. 

Susannah Cahalan oli 24-aastane noor ja ambitsioonikas uuriv ajakirjanik New York Postis, kui tema elu paari nädalaga kildudeks lagunes. Ta koges krampe, psühhoose, paranoiat ja kaotas piiri reaalsusega. Naisel avastati uus ja haruldane aju haarav haigus, edasine oli võidujooks arstide teadmiste ning ajaga. «Põlev aju» on tõenäoliselt üks kõige mõtlemapanevamaid autobiograafiaid mida viimastel aastatel lugenud olen. Autor heidab kriitilise pilgu sellele väga raskele perioodile enda elus, ilustamata seejuures midagi.

Susannah Cahalan «Põlev aju». Ersen, 2017. Tõlkija Marja Liidja.
Susannah Cahalan «Põlev aju». Ersen, 2017. Tõlkija Marja Liidja. Foto: Ersen

Ühest küljest meeldis mulle kogu see meditsiiniline müsteerium – ma ei saanud raamatut käest enne, kui olin teada saanud diagnoosi. See seletas kõiki sümptomeid. Raamatu alguses kahtlustasin kord epilepsiat, kord skisofreeniat, siis mõnda kolmandat haigust. Mind rabas idee, et sellel sajandil veel diagnoositakse täiesti uusi haigusi, sest Susannah oli 217. inimene terves maailmas, kes keerulise diagnoosi sai.

Teisest küljest oli silmiavav lugeda naise kogemusest täieliku hulluseni ja tagasi normaalse elu juurde, mida tõenäoliselt kogevad vähesed. See oli erakordselt liigutav lugu. Kolmas ja kõige olulisem aspekt on teavitustöö, mida saavutati raamatu avaldamisega ja tema haigusloo kirjeldamisega meditsiiniajakirjades. Kümme aastat hiljem teatakse rohkem haruldasest haigusest, kus õigeaegse raviga saab inimese päästa.

Kuid on ka isiklikum põhjus, miks mulle just tema autobiograafia nii hinge puges. Ka minul on autoimmuunne haigus, kaugeltki mitte nii eluohtlik, kuid olemuselt sama. Kui Susannahi autoantikehad ründasid tema aju, siis minu puhul kilpnääret. Lisaks analüüsib ta raamatu lõpus autoimmuunhaiguste suurt sagedust naiste seas. Sedavõrd enam hindan meditsiini edasiminekut nende haiguste uurimises ja ravis. Silmiavav ja traagiline lugemine, mis jääb lugejaga pikaks ajaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles