:format(webp)/nginx/o/2020/03/25/13024827t1hd9ea.jpg)
Kuna koroonaviiruse pandeemia tõttu lükkus kirjandusfestival HeadRead sügisesse ja lähinädalail on kõigil vaja keskenduda tubastele tegevustele, jagab festivali toimkond HeadRead blogis soovitusi raamatute kohta, mis on praegusel erakordsel ajal kas eriti kõnekad või pakuvad lihtsalt väärt elamust. Kirjanik Jan Kaus soovitab Marju Lepajõe artiklikogumikku «Roomlaste taltsutamine».
/nginx/o/2020/03/25/13024834t1hfbf6.jpg)
Marju Lepajõe
Ilmamaa
Tartu 2011
Marju Lepajõe essee- ja artiklikogumik on praeguses eriolukorras igati sobiv lugemine. Mitte sugugi ainult seetõttu, et «Roomlaste taltsutamine» on paks ja aeganõudev raamat. Mitte ka seetõttu, et paksud ja aeganõudvad raamatud on Lepajõele olulised. Siin tekib muidugi kohe küsimus, milliseid pakse raamatuid lugeda, Lepajõe peab igatahes silmas klassikalist kirjasõna, antiigi, kristluse, renessansi ja barokiajastu pärandit.
Kõige olulisem tundub siiski, et praeguses olukorras mõjub Lepajõe lihtsalt emotsionaalselt hästi. Seda mitte sugugi ainult autori ja tema teose aeganõudva tundelaadi tõttu. Muide, Lepajõe polnud mitte ainult hämmastavalt tark, vaid ka hämmastavalt vaimukas, tema irooniasoon on täiesti võrreldav tema eruditsiooniga. Mõlemad kajavad vastu näiteks lauses, millega algab Tacituse teose «Germaanlaste päritolust ja paiknemisest» eestinduse arvustus: «Hea tava Eesti kultuuri- ja teaduselus nõuab, et olulistest asjadest ei kõneldaks, või kui, siis võimalikult vähe» (lk 411). Minu praegune jutt igatahes Lepajõe mõttele alluda ei taha!
Ennekõike tõstan «Roomlaste taltsutamist» esile seetõttu, et kõikide nende klassikaga tegelevate käsitluste vahelt – Lepajõe suudab isegi antihomeerilise kirjanduse probleemid huvitavaks kirjutada – leiab suurepäraseid põhjendusi sellele, miks on hea aega maha võtta ning selgitusi sellele, kuidas seda teha. Toon ainult paar näidet. Esiteks: «Kontemplatsioon on kõige keskkonnasõbralikum nauding» (lk 78). See kahtlemata paikapidav väide on seotud laiema nägemusega humanitaarse eluviisi kahest põhivormist: jalutuskäigud vabas looduses ja puhkus teaduste ja kunstide seltsis (vt. lk 206). Lepajõe ise põhjendab seda hiilgavalt: «Kui süveneda mõtte- ja kultuuripärandisse, mis on kõik «olud» ületanud, siis «olud» enam ei mõju, nad kaotavad tähtsuse…» (lk 440).
Üsna tihti väljendatakse praegu muret, kuidas me suudame senisest palju suuremas isolatsioonis iseenda ja üksteisega hakkama saada. Lepajõe vastus oleks lihtne: lihvides enda mõtlemist ja teistega suhtlemist. Kui Lepajõe mainib, kuidas platonistlikus vaates ei asu hing mitte kehas, vaid keha hinges, hakkasin mõtlema, et tegelikult on üldjoontes samamoodi keelega – inimese asumine keeles on olulisemgi kui keele asumine inimeses. Täpsemalt: mida paremini liigub inimene keeles, seda paremini liigub keel inimeses. Seetõttu on praegu ideaalne aeg tegeleda oma mõtete ja sõnastustega, Lepajõe seltsis või mitte. Oleks ju tore, kui eriolukorra lõppedes suudaksime kõik endast ja teistest paremini mõelda.