:format(webp)/nginx/o/2020/03/28/13030211t1h2885.jpg)
Loe katkendit Yuval Noah Harari menuteosest «Homo Deus», milles ta kirjutab inimkonda laastanud taudidest. Dr Yuval Noah Harari on Oxfordi ülikooli doktorikraadiga ajaloolane, kellel on haruldane võime kirjutada keerulistel teemadel selgelt ja kaasahaaravalt. Tänu sellele on ta erakordselt menukad raamatud tõlgitud üle 40 keelde. Raamatus «Homo Deus» kirjutab ta inimkonna lähitulevikust ning raamatus «21 õppetundi 21. sajandiks» pühendub Harari tänapäeva tähtsaimatele küsimustele.
Nähtamatud armaadad
Näljahäda kõrval olid inimkonna suurteks vaenlasteks taudid ja nakkushaigused. Saginat täis linnad, mida ühendas kaupmeeste, ametnike ja palverändurite lakkamatu vool, olid ühtaegu nii inimtsivilisatsiooni hälliks kui ka ideaalseks patogeenide kasvulavaks. Inimesed antiikses Ateenas või keskaegses Firenzes elasid teadmisega, et nad võivad iga hetk haigestuda ja nädal hiljem surra või puhkeb mõni epideemia, mis suudab ühe hoobiga kogu nende perekonna hävitada.
:format(webp)/nginx/o/2018/12/19/11667130t1h9afd.jpg)
Kuulsaim selline haiguspuhang, mustaks surmaks nimetatud katkuepideemia, algas 1330. aastatel Ida- või Kesk-Aasia piirkonnas. Sealt levis bakter rottide ja kirpude armee abil kiiresti Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Must surm nõudis 75 miljonit kuni 200 miljonit inimelu – üle neljandiku Euraasia elanikkonnast. Inglismaal suri katku neli inimest kümnest. Firenze linn kaotas 100 000 elanikust 50 000.
Valitsejad olid selle saatuselöögi ees täiesti abitud. Epideemia leviku peatamiseks oskasid nad vaid korraldada suuri palvusi ja protsessioone, haiguse ravimisest oli asi kaugel. Kuni uusajani süüdistasid inimesed haigustes halba õhku, pahatahtlikke deemoneid ja vihaseid jumalaid ega teadnud midagi bakteritest ning viirustest. Inimesed olid küll varmad uskuma inglitesse ja haldjatesse, aga nad ei suutnud ette kujutada, et üks tilluke täi või tilgake vett võib sisaldada surmavate kiskjate armaadat.
Must surm polnud kõige kohutavam taudipuhang inimkonna ajaloos. Ameerikat, Austraaliat ja Vaikse ookeani saari tabas esimeste eurooplaste saabumisel palju suurem katastroof. Enese teadmata tõid maadeavastajad ja uusasunikud kaasa uued nakkushaigused, mille suhtes põliselanikel puudus immuunsus. Selle tulemusel suri kuni 90 protsenti kohalikust elanikkonnast.
Epideemiad nõudsid kümneid miljoneid inimelusid kuni 20. sajandi esimeste aastakümneteni. 1918. aasta jaanuaris hakkasid sõdurid Põhja-Prantsusmaa kaevikutes tuhandete kaupa surema – põhjuseks oli eriti nakkav gripiviiruse tüvi, mis nimetati Hispaania gripiks.
Vaid mõne kuuga haigestus sellesse umbes pool miljardit inimest – ligemale kolmandik maailma toonasest rahvastikust. Indias suri grippi viis protsenti elanikkonnast (15 miljonit inimest). Tahiti saarel hukkus 14 protsenti rahvastikust, Samoa saarel 20 protsenti. Kongo vasekaevandustes suri iga viies tööline. Pandeemia tagajärjel suri vähem kui aastaga 50–100 miljonit inimest. Esimene maailmasõda (aastatel 1914–1918) tappis 40 miljonit inimest.
Eelmisel sajandil muutus inimkond rahvaarvu kasvu ja parema transpordiühenduse tõttu epideemiate vastu aina haavatavamaks. Tänapäeva suurlinnad nagu Tōkyō ja Kinshasa pakuvad haigustekitajatele palju paremaid jahimaid kui keskaegne Firenze või Tenochtitlan 1520. aastal ning ülemaailmne transpordivõrgustik on praeguseks võrreldes 1918. aastaga veelgi kasvanud. Mõni viirus võib Hispaaniast jõuda Kongosse või Tahitile vähem kui ööpäevaga. Seega võinuks oodata elu epidemioloogilises põrgus, kus üks surmav nakkus ajab teist taga.
Kuid nii epideemiate esinemissagedus kui ka mõju on viimase mõnekümne aastaga märgatavalt vähenenud.