RAAMATUSOOVITUS ⟩ Kümme ellujäänut viirusest laastatud Eestis

Bioloogiaõpetaja, kirjanik ja teadur Mari Järve. Foto: Marko Saarm

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Mari Järve debüütromaani «Esimene aasta» ja kinnitab, et see on ideaalne teos praeguses eriolukorras lugemiseks.

Mari Järve «Esimene aasta». Foto: Kirjastus Pegasus

2013-2014, Eesti. Bioterroristid lasevad Indias liikvele uue ebola viiruse, mis nakkab kergesti, levib õhu kaudu ning on väga surmav. Ei möödu sugugi kaua, kui see Eestisse jõuab. Valitsus tegutseb kärmelt, juba esimese juhtumi ajal pannakse kõik linnad ette hoiatamata karantiini - kes on sees, jääb sisse ja kes on väljas, enam linna ei pääse. On neid, kel õnnestus varem maale põgeneda või teetõketest mööda hiilida, aga ka neid, kes koju lähedaste juurde ei pääse. Saatus toob kümme täiesti erinevat inimest Põlvamaale, kus nad leiavad pelgupaiga kahes kõrvuti asuvad talus - Mustallikal ja Metsavahimajas. Ootamatult kokku sattunud kamp peab kohanema üksteisega ja olukorraga, leidma viise, kuidas täiendada nappi toidutagavara ning kaitsta end rüüstajate eest.

Pika peiteajaga ja väga nakkav viirus, kehtestatud eriolukord - kõlab tuttavalt? Aastal 2011, kui raamat ilmus, toimus kõik see ainult autori peas. Ei olnud siis toimunud suurt ebolapuhangut Aafrikas ja ülemaailme pandeemia oli teema ulmeraamatutes. Teos pakkuski erilist elamust, sest nii palju oli, mida kõrvutada ja võrrelda. Raamatu valitsus oli igatahes väga kiire reageerija, et kohe esimese juhtumi peale linnapiirid kinni pani. Massipaanikaks ja vetsupaberi-toidu varumiseks ei antud aegagi. 

«Esimene aasta» on hästi sisutihe, tegevust on rohkem kui mõtteid. Peaaegu 300 lehekülge möödusid väga kiirelt, sisustades vaid ühe õhtu. Raamatus on hästi lühikesed peatükid, kus vahelduvad tegelased, aeg ja asukoht. Viimased kaks on alati välja toodud, lausa minutite täpsusega. Paar üksikut korda pidin üle vaatama, kus ja millal see eelmine peatükk toimus, aga üldiselt jooksis lugu loogiliselt. Erinevate tegelaste abil kujutati kriisiolukorda eri vaatenurkadest. Kuna neid oli palju, siis detailsemalt ühegi mõtteid-tundeid ei avatud ning ei tekkinud seda samastumise momenti. See ei olnud tegelikult halb, sest see on selline raamat, mis paneb hästi palju mõtlema: «Kuidas mina selles olukorras käituksin? Kuhu põgeneksin? Kus oleks parim šanss viirus üle elada? Millised minu oskused toetaksid ellujäämist? Millest ma kõige rohkem puudust tunneksin?» Selles mõttes oled ise ka natuke nagu raamatu tegelane.

Selline viirus tekitab muidugi palju probleeme, millest kirjanik on otsustanud keskenduda linnainimeste elule maal - kuidas sujub võhivõõraste koostöö, kuidas õpitakse maatöid ja kogutakse toiduvaru. Ehteestlaslikult hoitakse tundeid vaos ning mingit Mehhiko suhtedraamat küll siit ei saa, aga mõni konflikt on tegelaste vahel ikka. Imestasin ainult, kui kiirelt lepiti olukorraga ning sellega, et kõik sugulased-sõbrad-tuttavad, kes nendega ei ole, on hukule määratud. Puuduvad pisarad. Teose kohta, kus 90 protsenti rahvastikust sureb ning ellujäänuid ähvardavad rüüstajad, oli jubedust väga vähe. Hirmu ja pinget tundsin siiski, aga need tulenesid paralleelidest hetkeolukorraga. Muidugi on surm raamatu teema, aga enamasti vilksatab see kuskil tagaplaanil. 

Raamatu viimane kolmandik mulle väga ei meeldinud. Selgub, mis on saanud ülejäänud Eestist ning on väga palju igavat infojagamist, tegevust on vähem ning ajalised hüpped suuremad. Palju pingelisem oli lugeda teose keskosa, kus tegelased oma maakolkas nagu mulli sees infosulus istusid. Mulle oleks hästi sobinud, kui mujal toimuvast oleks vaid mõne üksiku katkendina teada antud. Igal juhul jäi lõppmulje raamatust terviklik ning järje jaoks pole vajadust. Ka ei usu ma, et seda kunagi uuesti loen, sest esimese korraga ütles teos kõik ära. Lugemiselamus oli igatahes korralik!

«Esimene aasta» on meeldejääv raamat, mis kulgeb tempokalt ja paneb palju kaasa mõtlema. Praeguses eriolukorras tekitas see mul küll judinaid hoolimata sellest, et seal tegelikult eriti jõhkraid või veriseid stseene ei esinenud, vaid kirjeldati linnainimeste kolimist maale. Tahaksin selle teose kõigile kätte suruda, kes hetkel kodus püsida ei mõista. Teistele soovitan ka. Lugege ja olge õnnelikud, et koroona nii surmav ei ole kui ebola!