Populaarne Ameerika kirjanik Elizabeth Gilbert loeb hea meelega Tove Janssonit ja Charles Dickensit ning usub, et mitte keegi ei peaks ennast halvasti tundma, kui ta teatud «kohustuslikku kirjandust» lugenud ei ole.
Menuki «Söö, palveta, armasta» autor Elizabeth Gilbert: ärme «raamatu-häbista» üksteist
Kirjanik rääkis väljaandele The Guardian, et nooruses luges ta teadlikult Charles Dickensi loomingut, et sellest eeskuju võtta ja kirjutamist õppida. «Kui ma 25 aastat tagasi oma esimese romaani kallal töötasin, siis kirjutasin ma lühijutte ja töötasin ajakirjanikuna – ma ei teadnud, kuidas pikka raamatut kirjutada. Ma ei saanud aru, kuidas hoitakse nii tohutul hulgal lehekülgedel ülal tegelaskujusid ja narratiive,» märkis ta. «Seega kaevusin «David Copperfieldi» ja «Bleak House’i» samamoodi nagu laps kisub uudishimust mehhaaniliste objektide vastu lahti raadio või röstri, proovides aru saada, kuidas selline asi töötab. Dickens on oma lugejate vastu nii suuremeelne ja ta süžeed on selged – parimat juhendajat ei oleks ma kusagilt leidnud.»
Aeg-ajalt on tuttavad soovitanud Elizabeth Gilbertilt lugeda ka James Joyce'i «Ulyssest» ja sellest on tal enda sõnul ammu kõrini. «Kurb reaalsus on see, et ma lihtsalt ei suuda «Ulyssest» lugeda. Ma olen proovinud. See on lootusetu. Ärge kiusake mind, inimesed. Seda ei juhtu,» ütleb ta ja avaldab arvamust, et inimeste «raamatu-häbistamine» võiks lõppeda. «Elu on isegi raske ja pole mõtet kuhjata omale veelgi asju, mille pärast süümepiinu tunda,» usub kirjanik, kel on öökapi peale kogunenud suur hulk pooleli jäänud või lugemata raamatuid, milleni ta tõenäoliselt kunagi ei jõua. Olgu need teosed kui imelised ja tähtsad tahes.
Raskel ajal saab Gilbert üllatuslikult lohutust Tove Janssoni elujaatavast «Suveraamatust», mis jutustab kirjaniku ja tema lapselapse suvedest Soome saarel. «See on lugu metsistunud naistest, kes on looduses lahti ja armastavad teineteist. See on ühtaegu nii sentimentaalne kui südantsoojendav, ma loen seda igal aastal,» tunnistab kirjanik.