LASTEKIRJANDUSE PÄEV ⟩ 7 üllatavat ja kummalist fakti Hans Christian Anderseni kohta, mida sa varem ei teadnud

2. aprillil tähistatakse üleilmselt lasteraamatupäeva, mis on Taani kirjaniku Hans Christian Anderseni (2. aprill 1805 – 4. august 1875) sünniaastapäev. Kuigi Andersen kirjutas ka palju näidendeid, luulet, romaane ja reisikirju, on ta enim tuntud oma imeliste muinasjuttude poolest, mida on tõlgitud enam kui 125 keelde.

Kes ei oleks kuulnud lugusid inetust pardipojast, Pöial-Liisist ja printsessist herneteral? Vähesed teavad aga seda, kui huvitav ja kummaline oli isik, kes need lood aastad tagasi kirja pani. Hans Christian Andersen seisis oma elus silmitsi suurte raskustega ja teatud mõttes kandis oma hingevalu loomingusse üle.

Siin on seitse huvitavat fakti Anderseni elu ja pärandi kohta, millest lasteraamatutest lugeda ei saa.

1. Mõned Hans Christian Anderseni muinasjutud on autobiograafilised

Kirjandusuurijad on selgeks teinud, et jutustus «Inetu pardipoeg» peegeldab Anderseni enda võõrandumise tundeid. Poisipõlves noriti tema välimust ja peenikest hääletooni, mistõttu tundis ta end sageli tõrjutuna. Hiljem kirjutas ta loo poisist nimega Hans, keda koolis kiusati. Sarnaselt inetu pardipojaga sai ka Andersenist hiljem «luik» – haritud, maailmakuulus kirjanik, kel oli väga tähtsaid sõpru.

Samuti on tõendatud, et Andersenile meeldis panna oma tegelaskujusid rasketesse olukordadesse, kus ta sai läbi mängida enda elus toimunud traumasid: vaesuses üles kasvamist, isa surma ja lapsena tehases töötamist. Kirjanduskriitik Paul Binding, kes kirjutas Hans Christian Andersenist raamatu, on öelnud, et kirjaniku lugude võlu ei peitu ainult nende tõepärasuses. «Tõsi, mõned Anderseni kuulsamad lood – «Inetu pardipoeg», «Vankumatu tinasõdur» ja isegi «Väike merineitsi» – on tema enda dilemmade dramatiseeringud või sublimatsioonid, kuid need ei mõjuks meile nii nagu need mõjuvad, kui need ei ületaks seda isiklikku läve – nii keele, üksikasjadele pööratud tähelepanu kui märkamatult keeruka struktuuri poolest – mis teevad neist täiuslikult viimistletud ja universaalselt köitvad kunstiteosed,» kirjutas ta.

Edvard Erikseni loodus väikese merineitsi kuju Kopenhaagenis. Foto: akg-images/akg-images

2. Hans Christian Anderseni lugu «Väike merineitsi» oli märksa masendavam kui selle põhjal loodud Disney versioon

Anderseni 1837. aastal kirjutatud «Väike merineitsi» oli väga sünge ja sugugi mitte nii lastesõbralik lugu kui see, mida võis näha Disney animafilmist. Kuna Disney versioon on laiemalt tuntud, siis võib paljudele tulla üllatuseks, et merineitsil lõigati keel suust ja ta pidi kannatama igaveses piinas, et käia maal ringi inimkujul. Peale printsi armastuse lootis merineitsi saada ka igavest elu, mille ta oleks saanud vaid siis, kui prints oleks hakanud teda vastu armastama. Prints aga abiellus kellegi teisega ja merineitsi kaalus mehe mõrvamist. Selle asemel ta siiski leppis oma saatusega ja viskus merre. Seal tervitasid merineitsit vaimsed olendid, kes lubasid ta taevasse aidata, kui ta 300 aastat heategusid teeb.

3. Halvad tõlked võisid mõjutada Anderseni imagot mujal maailmas

UNESCO andmetel on Hans Christian Andersen maailma enim tõlgitud autorite edetabelis seitsmendal kohal, kohe pärast Vladimir Leninit. Kuigi tema töid on tõlgitud rohkem kui 125 keelde, ei ole kõik tõlked algupärasele tekstile truud ümberjutustused. Kirjandusuurijad on leidnud palju näiteid sellest, kuidas tema lugusid on lihtsalt nii viletsalt tõlgitud, et originaaltekstist ei ole midagi alles. Selle tulemusena ei peetud Skandinaaviast väljaspool Anderseni mitte 19. sajandi kirjandusgeeniuseks, vaid pelgalt võluvaks lastejuttude loojaks.

Hans Christian Andersen Inglismaal lastele muinasjutte vestmas. Foto: Rights Managed/Mary Evans Picture Library/Scanpix

4. Hans Christian Anderseni sõprus Charles Dickensiga sai järsu lõpu

Andersen kohtas oma suurt eeskuju Charles Dickensit 1847. aastal ühel aristokraatide peol. Nad pidasid ühendust ja kümmekond aastat hiljem läks Andersen Dickensile Inglismaale külla. Visiit pidi kestma kõige rohkem kaks nädalat, kuid lõpuks jäi Andersen Dickensi pere suureks meelehärmiks sinna koguni viieks nädalaks.

Esimesel külastuse päeval teatas Andersen, et Taanis on selline komme, et võõrustava pere poeg peab meeskülalise habet ajama. Selle asemel, et asjaga kaasa minna, kutsus pere külalisele kohaliku habemeajaja. Andersenil oli keeruline iseloom ja ta kippus jonnima. ühel hetkel viskus ta kõhuli maha ja surus nuttes oma näo murru, sest luges oma kirjatöö kohta üht eriti halvustavat arvustust.

Kui Andersen lõpuks koju läks, siis kirjutas Dickens, et ta ei saanud seetõttu viis nädalat oma toas magada ja perele tundus see olevat terve igavik. Edaspidi Dickens enam Anderseni kirjadele ei vastanud ja nende sõprus sai läbi.

5. Andersenil oli tohutu hirm, et ta maetakse elusalt

Hans Christian Andersen oma kodus Odenses. Foto on tehtud 1875. aastal. Foto: akg-images/Scanpix

Hans Christian Andersenil oli palju foobiaid. Näiteks kartis ta koeri. Samuti ei söönud ta sealiha, sest kartis, et võib lihast saada trihhiinid ehk keeritsussid. Reisides oli tal alati kohvris kaasas pikk nöör juhuks, kui ta peaks tulekahju korral hoonest välja pääsema.

Üks suurimaid hirme oli Andersenil see, et ta tunnistatakse kogemata surnuks ja maetakse elusalt maha. Seepärast jättis ta igal õhtul enda kõrvale kirja, mis ütles: «Ma ainult paistan välja, nagu ma oleks surnud.»

6. Hans Christian Andersen võis elada terve elu tsölibaadis

Kuigi Andersenil oli pikk ja täisväärtuslik elu, oli tal isiklike suhetega suuri raskusi ja ta ta ei leidnud kunagi oma «õnnelikku lõppu». Ta armus mitu korda ja oletatakse, et ka meestesse (sest on leitud tema armastuskirju noorhärradele), kuid tema tunnetele ei vastatud kunagi.

Anderseni biograaf Bente Kjoel-bye usub, et kirjanikul ei olnud mitte ühtegi seksuaalsuhet. See aga ei tähenda, et tal ei oleks himuraid mõtteid olnud. 61-aastaselt külastas ta esimest korda Pariisi lõbumaja ja tasus prostituudile õhtu eest, kuid ei teinud muud kui vaatas naist lahti riietumas. Oma päevikus kirjutas ta, et käis ka teist korda «poes, mis kaupleb inimestega» ning vestles seal raha eest naisega, kellega ta tegusid ei teinud, aga «patustas oma mõtetes».

Hans Christian Andersen oma surivoodil. Foto: Rights Managed/Mary Evans Picture Library/Scanpix

7. Taanis peetakse Anderseni «rahvusaardeks»

Taani valitsus kuulutas Hans Christian Andersen tema kuuekümnendate eluaastate lõpus rahvusaardeks. See juhtus umbes samal ajal, kui Andersenil tekkisid esimesed maksavähi sümptomid. Valitsus hakkas talle stipendiumit maksma ja kirjaniku 70. sünnipäevaks valmis Kopenhaageni kuninga aeda tema kuju. Andersen sai oma sünnipäeva ära tähistada, kuid suri neli kuud hiljem.

Hiljem on Kopenhaagenisse lisandunud temale veelgi austusavaldusi, nende hulgas üks suurem skulptuur ning tema järgi nimetatud tänav. Enim on tuntud Kopenhaageni sadamas Edward Erikseni loodud väikese merineitsi kuju, millest on saanud Taani populaarseim turismiatraktsioon.

Allikas: Mental Floss