Raamat, mis seiklusjanulised noored kadedaks teeb

Kaplinn. Foto: Paul Ellis/AFP/Scanpix

Raamatublogija Mariann Vendelin käis jaanuaris Apollo reisiõhtul, kus Lõuna-Aafrika Vabariigi teemal vestlesid Kaire Saadi, Krislin Ranniit, Artur Talvik ja Gertrud Talvik, kes kirjutas raamatu «Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod». Nõnda tekkis tal huvi ka ise teos läbi lugeda.

Gertrud Talvik «Minu Lõuna-Aafrika vabariik». Foto: Petrone Print

2011-2017, Kaplinn, LAV. Gertrudi viis Kaplinna kustumatu soov elus võimalikult palju kogeda. Suuna andis kätte ammu antud lubadus külastada 20. eluaastaks kõiki maailmajagusid ning eesmärgiks sai haridus. UCT ehk Kaplinna ülikool kuulub maailma esisaja hulka ning pakub parimat haridust, mis selle õppemaksu eest võimalik. Tema plaani ei kõigutanud ei riigis lokkav kuritegevus ega kadumaläinud kirjad. Gertrud asus õppima biokeemia ja hiina keele suunal. Kaplinnas elamine pakkus muidugi lõputult teist laadi teadmisi, alates väljendist «TIA - This Is Africa» ning lõpetades auto putitamisega. Igav ei hakanud küll kordagi ning aafrikalikult pöörane elu sai nii armsaks, et ühele ülikoolikraadile järgnesid veel teine ja kolmaski.

Paanika õnneks ei sööbi igapäevaellu ja ma ei ole kunagi tundnud, et mu elu kuidagi ohus oleks. Aga ma tean, et ma elan riigis, kus kaasinimest tuleb karta ja kus öö kuulub meeleheitel kriminaalidele.

«Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod» on kõige seikluslikum ja pöörasem «Minu» sarja raamat, mida ma lugenud olen. See pakatab elust. Iga peatükk on üllatusi täis: kord röövitakse Gertrudi auto, siis poetab neiu laboripraktikumis kotti Salmonella-bakteriga (!) Petri tassid ja neid näiteid võiks tooma jäädagi. Nautisin lugedes iga lugu, pooleldi mõeldes, kui äge oleks ise seda kõike kogeda, samal ajal kui teine pool minust mõtles, et ei tahaks seda mitte mingil juhul kogeda.

Mulle meeldis väga autori stiil ning rikkalik sõnavara. Kui sul, Gertrud, teadustööst kõrini saab, siis palun hakka kirjanikuks! Lugu kulges loogiliselt ja ladusalt ning andis hea ülevaate neiu kogemustest. Seal oli natuke kõike: nurjunud suhteid, uusi tutvusi, sõpru, armastust, ülikoolielu, poliitikat, ajalugu, looduskirjeldusi. Kõige rohkem samastusin muidugi pikkade tundidega laboris, aga sellist teemat, mis oleks igav, ei olnudki. Tavaliselt on «Minu» sarja puhul viimast tüüpi olnud peatükid, kus on juttu teistest inimestest - sõpradest-tuttavatest, kes mulle lugejana on võõrad ja ebaolulised, aga Gertrud suutis oma ligimesi nii hästi kujutada, et nende (ja ka tema enda) käekäik läks mulle korda. Ma sain aru, miks nad selle loo puhul olulised olid.

Ema küsib igal aastal, millal ma koju tagasi tulen, ja igal aastal kahtlen ma aina enam, kas üldse on võimalik koju tagasi tulla. Sest kodu pole enam see, mis ta kunagi oli. Kodust on saanud kollektsioon nägudest ja asjadest, mis sunnivad mäletama aegu, mis on läinud, ta ei ole enam koht olevikus. Ühes majas üles kasvamisega kaasneb meeletu sentimentaalne pagas. Iga nurk ja tolmurull on tuttav ja kõik mõranenud kruusid, määrdunud padjad ja kriimud puitpõrandal räägivad mingit lugu sinu lapsepõlvest. Ma vist ei oska veel rõõmu tunda mälestustest, sest selle asemel et neid rahulolevalt meenutada, teeb mind kurvaks nende kaduvus. Nii on ka iga koduskäik üks kibemagus elamus.

Ajaratta liikumist pealt vaadates ei märka suuri muutuseid, aga kui ainult kord aastas kodus käia, on muutused järsud ja hirmutavad. Minu kass, kelle ma üle kümne aasta tagasi tänavalt üles korjasin, ootab mind diivanil kui luukere ja sureb minu käte vahel paar päeva hiljem; kortsud nii isa kui ka ema näos süvenevad ja roosteplekk vannitoa kraanil on palju rohkem kui plekk.

«Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod» on ehe ja vahetu, pööraseid seikluseid täis lugu Gertrud Talviku ülikooliaastates Kaplinnas. Nautisin seda raamatut väga, sest see on pungil huvitavatest seikadest ning autor kirjutab neist väga mõnusalt. Olin natuke kade, et mina enda elu nii põnevaks ei tee, aga samas ei tahaks ma seda kõike küll omal nahal kogeda. Kaplinna tahaks igatahes külastada ja raamatut soovitan kõigile seiklusjanulistele!

Huvitav, et õnn on devalveeruv nähtus. Terve inimloomus on miskipärast üdini ärahellitatud ja mida rohkem inimesele võimaldada, seda rohkem on tal õnneks vaja. Vähemalt minu vana, unustatud õnn on nüüd leidnud tee Kaplinna tänavatele ja elab teist noorust, mis tegelikult teeb ka mind kaudselt õnnelikumaks. Võib-olla ei ole õnn mitte devalveeruv, vaid vaikselt küpsev nähtus, mille vahendajaks on nooruses egoism, aga vanemaks saades altruism...