Elulugu sellest, kuidas haridus võib päästa inimese

Mormoonide pere Great Salt Lake Valleys. Pilt on illustreeriv. Foto: Everett Historical/Shutterstock

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Tara Westoveri paljukiidetud memuaari «Haritud», mis aasta alguses ilmus ka eesti keeles.

Tara Westover on tõsiusklike mormoonide perekonnast pärit naine, kes sai sünnitunnistuse alles 9-aastaselt ning oli 17, kui esimest korda kooli läks. Ta kasvas koos vendade ja õega üles mägises Cliftoni linnas, Idaho osariigis kus natuke üle poolte elanikest on mormoonid. Naisel oli igas mõttes väga ebatüüpiline lapsepõlv, sest peale selle, et tema vanemad ei tunnistanud kooliharidust ega valitsust, taunisid nad ka tänapäeva meditsiini. Ta ema õppis kohaliku ämmaemanda käe all ja aitas sünnitusi vastu võtta, samal ajal kui Tara töötas isaga romulas. Terve perekond elas peatselt saabuva maailmalõpu ootuses. Oodatud maailmalõppu aga ei tulnud.

Tara Westover «Haritud». Foto: Sinisukk

Tara kirjeldab oma autobiograafilises raamatus, kuidas on kasvada nii tõsiusklikus perekonnas. Ta kirjeldab lõputuid õnnetusi, millesse tema ja ta perekond sattusid – autoõnnetus, õnnetus vanarauakonteineriga, venna tulekahju ja kaubaaluseõnnetus. Ta räägib ohtlikest ulatuslikest põletushaavadest, rasketest ajukahjustustest ja ajuverejooksudest – kõiki mida raviti salvide ja eeterlike õlidega. Kuid mis kõige olulisem tema loo juures – ta räägib oma pääsemisest Idahost. Sellest, kuidas ta õpetas endale nullist matemaatikat, ajalugu ja loodusõpetust ning lõpuks gümnaasiumi pääses. Vaid läbi range enesedistsipliini sai ta eakaaslastele järele ning pääses ülikoolidesse nagu Harvard ja Cambridge.

«Haritud» oli minu jaoks väga inspireeriv raamat. Uuringud ja inimeste kogemused näitavad, et madala sotsioökonoomse tasemega inimesed, kes pärinevad vaestest ja keerulistest perekondadest, ei ole nii edukad kui paremal järjel lapsevanemate lapsed. Tara Westoveri lugu näitab, et minevik ei defineeri alati tulevikku. Igaüks saab end õpetada ja harida. Eestis on küll olukord natuke erinev USAst, kus ülikooliharidus maksab raha ja õppelaenud on kujunenud sotsiaalseks normiks, kuid üldjoontes on raske murda tagurlikust perekonnast välja. Tara vanemad ei lugenud raamatuid (peale «Mormoonide raamatu»), nii et oli üsna ebatõenäoline, et ka tema lugema hakkab. Ometi võivad raskused inimest vastupidi motiveerida ja tagant sundida. Kõik algab seega tahtejõust ning see ei sõltu enam ainult perekonnast, vaid pigem isikuomadustest.

Olid ka mõned miinused, mida ma farmaatsiatudengina küsitavaks pidasin. See on tõsi, et ravimtaimedes sisalduvatel ühenditel (fenoolsed ühendid, flavonoidid, eeterlikud õlid jne) on tõestatud raviomadused, mida saab kasutada haiguste leevendamiseks. Samas kirjeldab Tara oma autobiograafias ulatuslikke 3. astme põletushaavasid, ajukahjustusi (ta emal oli «raccoon eyes» – ajuvigastuse sümptom) ning sarnaseid raskeid vigastusi.

Alustame sellest, et raamatus kirjeldatud haavadega on suur oht bakteriaalseks infektsiooniks (nagu iga lahtise haavaga) ning nende perekond ei kasutanud kordagi ravimeid. Nad ei vajanud kordagi antibiootikume, valuvastaseid ravimeid, palavikualandajaid. Ma ei ütle, et see on võimatu, kuidas nad kordagi eluohtlikku põletikku ei saanud, kuid tundub ebatõenäoline. Ühesõnaga, need väga rasked ja eluohtlikud vigastused tekitasid minus küsimärke. Kas autor liialdas? Kui jah, siis miks? Ehk polnud liialdamine tahtlik ning ta mäletas neid hullemana, kui need tegelikult olid? Arutasin tema elulugu ka teiste raamatuhuvilistest sõpradega ning ma pole ainus, keda osad detailid kulmu kergitama panid. Kui nalja teha, siis sellel perekonnal peab olema üliinimlik immuunsüsteem.

Küsitavatele detailidele vaatamata on «Haritud» väga huvitav, traagiline, kuid teistpidi inspireeriv elulugu sellest, kuidas haridus võib päästa inimese. See avas naise jaoks hoopis uue maailma, nii erineva sellest, mida kodus õpetati. Kui tõesti raamatus kirjeldatu on tõsi, siis on see lihtsalt hämmastav, mis teekonna Tara läbis.