P, 4.12.2022

«Milline on tõenäosus, et see üks kuul tabab mind pähe ja tapab mu?»

Apollo Raamatuportaal
«Milline on tõenäosus, et see üks kuul tabab mind pähe ja tapab mu?»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ant Middleton.
Ant Middleton. Foto: Isabel Infantes/PA/Scanpix

Loe katkendit kirjastuselt Varrak ilmunud Ant Middletoni teosest «Mees eesrindelt». Selles paeluvas, põnevusrohkes ja avameelses biograafias kõneleb Ant oma elu kõrghetkedest ja valusatest madalseisudest – erivägede valikkatsetest läbisaamise joovastusest kuni isa enneaegse surmaga toimetuleku, vanglasse sattumise ja sõjaväest lahkumiseni.

Ant Middleton «Mees eesrindelt».
Ant Middleton «Mees eesrindelt». Foto: Kirjastus Varrak

Afganistanis oli tavaline vahel kuuliga pihta saada. Õppisid seda juba ootama. Mina käsitasin elujäämist kui numbrite küsimust. Ninamehena lasksin ma olukorra tõenäosused peast läbi iga kord, kui ma mõnda Talibani hoonesse või seal hoones mõnda ruumi sisenesin teadmisega, et teisel pool ootab mind kurjus. See oli nagu rulett – kalkuleeritud risk. Mõtlesin endamisi: «Milline on tõenäosus, et kui ma sellest uksest läbi jõuan, on teisel pool võitleja, kes teab mind oodata? Kui ta teab mind oodata, milline on tõenäosus, et ta jõuab tulistada rohkem kui ühe kuuli, enne kui mina teda tulistan? Milline on tõenäosus, et see üks kuul tabab mind pähe ja tapab mu?» Asjale sedaviisi lähenedes jõudsin enamasti järeldusele, et tõenäosus surma saada on üpris väike. Niisiis mõtlesin ma: «Kuradile, mul on šansse», ja see aitas mul sealt uksest läbi tungida.

Mõnikord lendasid sisenemise hetkel mulle vastu kuulid. Kuid minu kogemused kinnitasid, et harilikult on see kuulirahe mõne sekundiga möödas ja momendil, mil tulistamisse tekkis paus, sain ma liikvele minna – siseneda maad ligi kummardudes, sest automaatrelvadega idioodid ei ole enamasti võimelised kontrollima nende omadust tulistades ülespoole põrkuda, nii et päästikule vajutades pritsivad nad kuule enamasti vastu lage. Ma mõtlen: «Kui ta uuesti päästikule vajutab, siis jõuab ta seda pigistada üks, kõige rohkem kaks korda, enne kui ma ta maha niidan.» Kui tema relvast ka lendaks minu poole üks või kaks kuuli ja tabaks minu kuulivesti, siis saaks viga ainult mu kuulivest. Kui nad tabaksid mu jalga, siis peataks see mind vaid sekundi murdosaks. Kui ma peaksin maha langema, siis teadsin, et mu semu on kohe mu selja taga ja viib ülesande silmapilkselt lõpule. Vaatasin asja alati läbi selle prisma – numbrite mäng. Alati tõenäosus. Alati kiire arvutus oma peas.

Mis ei tähenda, et see oleks mulle lihtne olnud. Kaugel sellest. Operatsioonile minnes oli kohutav hirm. Aga niipea, kui kõik pihta hakkas – momendil, mil ma hoonekompleksi tungisin või vaenlasega kontakti astusin –, sisenesin hoopis teistsugusesse psühholoogilisse ruumi. Ainus, millega ma seda võrrelda oskan, on viimased sekundid enne autoõnnetust, kui sa vaimusilmas näed aegluubis, mis kohe juhtuma hakkab. Sinu aju saavutab mingi hüperefektiivse seisundi, haarates ümbritsevast keskkonnast niivõrd palju informatsiooni, et tõepoolest tekib tunne, nagu oleks kell korraga aeglasemalt käima hakanud – nagu sa oleksid võimeline isegi aega kontrollima.

See laskis mul tegutseda sedavõrd täpselt, et näis olevat võimalik mõõta asju millisekundites. See oli täiusliku keskendumise, puhta tegevuse ja puhta instinkti seisund, iga rakk minu kehas töötas täiuslikus harmoonias kõigi ülejäänud rakkudega sama eesmärgi nimel, tegutsedes mu võimete absoluutses tipus. Ma ei tundnud ühtki emotsiooni. Olid ainult teadlikkus, kontroll ja tegevus. See oli kõige lähemal kõikvõimsuse seisundile, mida ma suudan ette kujutada – nagu oleksin jumal. Ning seda ma teatud mõttes ka olin. Keset ohtlikku sõjalist operatsiooni meeskonna eesotsas liikudes tundsin ma end oma kehas ja meeles just niimoodi – nagu jumal – ning jumala moodi tuli mul ka toimida olukorras, kus ma pidin sekundi murdosa jooksul otsustama, kes elab ja kes sureb.

Esimene inimene, kelle ma tapsin, sööstis minu poole ühe Afganistani hoonerühma kuumade ja tolmuste varjude vahelt. Oli öö. Ta kandis tavapärast valget, pahkluudeni ulatuvat hõlsti, mida nimetatakse thaabiks. Üle tema parema õla rippus jäme, musta värvi rihm. Käes hoidis ta AK-47 automaatrelva. Ta peatus ja vahtis silmi kissitades pimedusse. Tema silmad ei suutnud mind eristada. Ta vahtis veel. Ta küünitas kaela ettepoole. Ta nägi minu öövaatlusprillide kaht rohelist silmatäppi talle mustavast pimedusest vastu vaatamas. Ja siis see tuli – seik, mis mulle edaspidi väga tuttavaks sai. Kuigi selle sees toimub väga palju, kulgeb surmahetk alati kindla korra, alati sama sündmustiku järgi. See käib nõnda: šokk, kahtlus, uskumatus, arusaamatus. Sinu ohver tunneb vastu­pandamatut soovi üle kontrollida, kas tõesti toimub see, mille toimumist ta hästi uskuda ei suuda. Neil käib korraga peast läbi lugematu arv mõtteid. Nende huuled avanevad mõne millimeetri jagu. Nende silmad piiluvad kissitades öhe. Nende lõug liigub ette. Nende keha hakkab hoiakut muutma.

Ja siis …

See moment – hetk, mida ma Afganistanis ikka ja jälle ülitäpselt, sügavas aegluubis pealt nägin – on meie salarelv. Elus püsimine ja meile antud ülesannete saavutamine sõltus sellistest imeväikestest hetkedest. Eriüksuste sõdureid on treenitud tegutsema kellaosuti kahe tiksu vahele jääva võbeluse ajal, libisema sisse ja välja ning täitma oma ülesande aja jooksul, mis vaenlasel kulub ühe mõtte juurest teiseni jõudmiseks. Ja nii toimus see ka ööl, mil ma esimest korda tapsin. Minu peidukoht oli hoone ühes nurgas; astusin pool sammu ettepoole, tõstsin relva ja pigistasin päästikut ühe korra, siis veel kaks korda. Tänu summutile, mille ma püssitoru ette olin kruvinud, tekitas tulistamine heli, mis oli ehk vaid pisut valjem kui arvuti­hiire klõps. Täiuslikud lasud. Kaks suhu. Ta langes maha.

Eriüksused otsivad oma ridadesse inimesi, kes suudavad päevast päeva võtta seda ametina, ega lase sel ennast hävitada. Selline olin minagi. Sellised inimesed ei sünni niisuguseks. Neid tehakse. Käesolev raamat ei räägi ainult sellest, mida ma olen juhtimise alal õppinud. See räägib loo, kuidas minust sai see mees, kes ma täna olen. See on lugu naiivsest ja õrna loomuga noormehest, kelle esimene mälestus on see, kuidas ta armastatud isa surnuna leitakse. See jutustab katsumustest, valust ja raevust sõjaväes; pimedusest ja vägivallast Essexi tänavatel; päevadest sõjakolletes; päevadest vanglas; päevadest, mil otsisime võõral maal taga röövitud tüdrukut; päevadest, mil juhtisin mehi välja võimatutest põrgutest. See lugu räägib sellest, kuidas minust sai selline inimene, kes juhib eesrindelt ja kes – hoolimata sellest, millistele ohtudele ta pea ees vastu kihutab – tahab alati olla esimene.

Märksõnad
Tagasi üles