Mis ei tähenda, et see oleks mulle lihtne olnud. Kaugel sellest. Operatsioonile minnes oli kohutav hirm. Aga niipea, kui kõik pihta hakkas – momendil, mil ma hoonekompleksi tungisin või vaenlasega kontakti astusin –, sisenesin hoopis teistsugusesse psühholoogilisse ruumi. Ainus, millega ma seda võrrelda oskan, on viimased sekundid enne autoõnnetust, kui sa vaimusilmas näed aegluubis, mis kohe juhtuma hakkab. Sinu aju saavutab mingi hüperefektiivse seisundi, haarates ümbritsevast keskkonnast niivõrd palju informatsiooni, et tõepoolest tekib tunne, nagu oleks kell korraga aeglasemalt käima hakanud – nagu sa oleksid võimeline isegi aega kontrollima.
See laskis mul tegutseda sedavõrd täpselt, et näis olevat võimalik mõõta asju millisekundites. See oli täiusliku keskendumise, puhta tegevuse ja puhta instinkti seisund, iga rakk minu kehas töötas täiuslikus harmoonias kõigi ülejäänud rakkudega sama eesmärgi nimel, tegutsedes mu võimete absoluutses tipus. Ma ei tundnud ühtki emotsiooni. Olid ainult teadlikkus, kontroll ja tegevus. See oli kõige lähemal kõikvõimsuse seisundile, mida ma suudan ette kujutada – nagu oleksin jumal. Ning seda ma teatud mõttes ka olin. Keset ohtlikku sõjalist operatsiooni meeskonna eesotsas liikudes tundsin ma end oma kehas ja meeles just niimoodi – nagu jumal – ning jumala moodi tuli mul ka toimida olukorras, kus ma pidin sekundi murdosa jooksul otsustama, kes elab ja kes sureb.
Esimene inimene, kelle ma tapsin, sööstis minu poole ühe Afganistani hoonerühma kuumade ja tolmuste varjude vahelt. Oli öö. Ta kandis tavapärast valget, pahkluudeni ulatuvat hõlsti, mida nimetatakse thaabiks. Üle tema parema õla rippus jäme, musta värvi rihm. Käes hoidis ta AK-47 automaatrelva. Ta peatus ja vahtis silmi kissitades pimedusse. Tema silmad ei suutnud mind eristada. Ta vahtis veel. Ta küünitas kaela ettepoole. Ta nägi minu öövaatlusprillide kaht rohelist silmatäppi talle mustavast pimedusest vastu vaatamas. Ja siis see tuli – seik, mis mulle edaspidi väga tuttavaks sai. Kuigi selle sees toimub väga palju, kulgeb surmahetk alati kindla korra, alati sama sündmustiku järgi. See käib nõnda: šokk, kahtlus, uskumatus, arusaamatus. Sinu ohver tunneb vastupandamatut soovi üle kontrollida, kas tõesti toimub see, mille toimumist ta hästi uskuda ei suuda. Neil käib korraga peast läbi lugematu arv mõtteid. Nende huuled avanevad mõne millimeetri jagu. Nende silmad piiluvad kissitades öhe. Nende lõug liigub ette. Nende keha hakkab hoiakut muutma.