/nginx/o/2020/04/07/13044051t1h744e.jpg)
Loe katkendit Nicola May võluvast teosest «Väike nurgapood», mis tõi autorile ülemaailmse läbimurde ja oli 2019. aastal Amazoni üks enim müüdud romaane. Rosa Larkini elu Londonis pole just kiita ja kui ta saab üllatuslikult pärandi – aastaid tühjana seisnud poekese mereäärses Devoni külas –, on tema esimene mõte pood maha müüa ja katsuda oma elu rööpasse saada. Aga selgub, et poe müümine pole sugugi lihtne.
«Kas te olete täitsa kindel, et mina olen õige inimene?»
Rosa võttis erksinise villase mütsi peast ja sügas kukalt, mille tõttu läksid tumepruunid lokkis juuksed veelgi rohkem sassi.
Pikka kasvu kitsa näoga advokaat noogutas. «Muidugi oleme. Advokaadibüroo Evans, Donald and Simpson ei tee vigu. Teie, preili Larkin, olete nüüd ametlikult Cockleberry Bays asuva Nurgapoe omanik.»
Advokaat ulatas kahekümne viie aastasele hämmeldunud tüdrukule kulunud nahkportfelli ja osutas selle messingist kombinatsioonlukule.
«Testamendi kohaselt tohite üksnes teie portfelli avada. Luku kood on teie sünnikuupäev.»
«See kõik on väga kummaline,» arutles Rosa. «Ja kus kohas see Cockleberry Bay üldse on?»
«Devonis, kulla preili. Devonis.» Advokaat vaatas tüdrukule üle raamideta prilliklaaside otsa. «Te ikka teate, kus see asub?»
«Härra Donald, ma räägin küll kokni aktsendiga, aga ma pole loll.»
«Noh, tehke siis lahti.» Advokaat tammus ootusärevalt jalalt jalale, tunnistades: «Meid on juba pikka aega huvitanud, mis seal sees on.»
Rosa vaatas mingeid emotsioone ilmutamata oma rabavalt roheliste silmadega advokaadile otsa ja küsis jahedalt: «On mul veel midagi vaja?»
«Eee … ei – aga kas te siis ei …?»
«Pean minema tagasi tööle.» Rosa pani mütsi uuesti pähe ja salli kaela, tõmbas karusnahkse voodriga lühikese jope luku kinni ja suundus ukse poole. «Suur tänu abi eest.»
Ja läinud ta oligi.
«Kui ebaviisakas!»
Advokaat vaatas Staple Inni nimelises hoones asuva büroo aknast pahuralt, kuidas noor naine, portfell kaenlas, sammus üle jäätunud munakivisillutisega siseõue Londoni iidsesse õigusbüroode kvartalisse.
***
«Rosa, te jäite jälle tööle hiljaks. Me müüme allahinnatud kaupa, aga me pole heategevuspood.»
«Oh, härra Brown, ärge olge nii kuri. Nüüd olen ma ju kohal.»
Aga Rosa ülemuse punetama löönud näol polnud jälgegi talle omasest naeratusest.
«Rosa, ma pean laskma teid lahti. Mul on vaja töötajaid, kes suhtuvad oma töösse tõsiselt, ja mulle hakkab tunduma, et teie ei tea, mida see sõna tähendab. Te olete saanud juba mitu noomitust. Räägin peakontoriga ja lasen neil koostada lõpparve.»
Rosa ohkas. «Tõesti või?» Kui härra Brown selle peale midagi ei vastanud, võttis Rosa põrandalt portfelli ja lisas: «Kui te nendega juba niikuinii räägite, võite neile öelda, et mul on olnud pikemat aega tahtmine saata nad koos selle sitase tööga persse.»
Kui Rosa keskhommiku paiku koju naasis, kinnitas ta vanemaealine naabriproua parasjagu välisuksele astelpõõsapärga.
«Sa, kullake, oled täna väga varakult kodus.»
«Ja Ethel Beanacre on kogu Londoni kõige uudishimulikum naabrimutt,» porises Rosa nina alla.
«Mis sa ütlesid, kullake?»
«Ei midagi, räägin iseendaga.»
Naabriproua märkas kulunud portfelli, mis äratas temas taas huvi.
«Käisid panka röövimas?» Etheli jube kägisev naer meenutas Rosale Catherine Tate’i, kes mängis ühes komöödiasarjas vanaema.
Rosa otsis võtmeid. «Aga palun ärge sellest kellelegi kõssake.» Ta surus silma pilgutades sõrme suule.
«Kas sa lähed siis õhtupoole tööle tagasi?» küsis vanaproua huuli prunti ajades. «Su koer muudkui haugub, kuni sinnamaani välja, kui sa tuled lõunaajal koju.»
Rosa sulges naabriproua juttu ignoreerides ukse, toetas selja vastu ust ja vajus põrandale. Elevil taksikoer sööstis teda tervitama ja lakkus innukalt ta nägu.
«Tead, Kuum, täna ei ole hea päev,» kurtis Rosa. «Emme sai jälle kinga.» Ta silitas koera pruuni kasukat. «Aga kõik pole veel kadunud, sest tuleb välja, et ma olen nüüd kuskil kaugel asuva poe omanik. Mis sina sellest arvad?»
«Millest sa räägid?»
«Oh, Josh, sa ehmatasid mu surnuks! Mis teed siin?»
«Noh, ma elan siin.» Josh haigutas. «Magasin pisut kauem. Eile õhtul oli suur jõulupidu – tead ju küll, millised me, ragbikutid, oleme.» Josh naeratas. «Nagu võib järeldada, pole ka sel kuul üüriraha loota? Sul on vedanud, et sa meeldid mulle.»
Josh, kes oli Rosast kuus aastat vanem, oli suur nagu karu ja üsna kena välimusega. Ta oli pikka kasvu, laiade õlgadega ja sel hommikul oli ta lõug seksikalt habemetüükas. Kuna Josh töötas Citys, võis arvata, et raha pärast pole tal küll üürnikku vaja. Küllap tahtis Josh lihtsalt seltsi. Joshi maja asus East Endis Whitechapel Roadil ja kuigi see oli olnud omal ajal vaeste linnajagu, oli see rajoon nüüd läinud hinda. Võib arvata, et maja oli maksnud päris kena kopika, ja Rosa makstud nelisada naela üüriraha kuus oli Londoni kohta väga odav.
Josh võttis tal käest ja tõmbas ta kerge liigutusega jalule. «Tule, keedame tassi teed ja siis räägid, mis sinuga seekord juhtus.»
Koer hakkas taas haukuma.
«Vait!» käratasid Josh ja Rosa söögitoa kaudu kööki minnes kooris.
Istudes laua ääres, ees auravad teekruusid, vaatasid nad ikka veel lukus portfelli, mis vahtis neile vastu nagu soovimatu külaline.
«Aga sul peab ju olema mingisugunegi aimus, kes sulle selle pärandas,» lausus Josh lõpuks.
«Mis mõttes! Minul, Rosa Larkinil, kel pole ühtki sugulast? Kelle lapsepõlv möödus lastekodudes ja kasuperedes? Kust ma need sugulased peaksin võtma?»
«Anna andeks, Rosa, ma ei mõelnud …»
«Jäta nüüd, Josh, pole midagi. Paistab, et isegi advokaat ei tea, kes on selle taga. See kõik on nii kummaline. Portfell toimetati nende büroosse koos kirjaga, kus olid minu isikuandmed ja nii palju raha, mis kattis minuga ühenduse võtmise kulud. Jumal teab, mismoodi too salapärane isik mu üles leidis, sest mul pole ju alalist elukohta ja suurema osa ajast olen ma töötu. Ja ma pole sellist pärandust millegagi ära teeninud. Ausalt öelda olen ma üllatunud, et mind pole siiamaani koera röövimise eest kinni pandud.»
«Aga teda ju peksti poe ees! Sa käitusid igati õigesti.» Josh tõstis vorstikest meenutava koera sülle. «Vaene vennas. Kujutan üsna elavalt ette, kuidas sa toppisid ta seljakotti ja panid jooksu nagu tuul.» Josh puhkes naerma. «Selliste spurtidega võiksid sa kaaluda lausa ragbikarjääri. Sa võiks ju isegi meie meeskonnaga liituda. Meile kuluks sinusugune marjaks ära.» Josh pistis teekruusi veel ühe tüki suhkrut ja oigas. «Oh, kui sitt mul on olla, aga kuule, tee portfell siis lahti. Selline salatsemine pole üldse sinu moodi.»
«Mul on mingil põhjusel pisut hirm.» Koer, kes tajus Rosa meeleolumuutust, vaatas talle otsa ja niutsatas.
Josh pani käe tema käe peale. «Ära karda. Me oleme sulle toeks. Tee juba lahti.»
«See, kes selle mulle pärandas, teadis mu sünniaega – ja see on nii imelik.» Rosa hingas sügavalt sisse ja keeras kombinatsioonluku roostes kettaid.
Portfellis oli kolm pruuni ümbrikku. Rosa hakkas neid lahti rebima.
Esimeses olid Cockleberry Bays asuva kinnistu notariaalsed lepingud ja dokumendid ning teenuseid, kinnistumakse ja muud sellist puudutavad paberid.
Josh võttis need oma kätte. «Nii. Lepingutest peaks tulema välja, kes on kinnistu juriidiline omanik – ja saladus ongi lahendatud. Oh!»
«Mis lahti?»
«See koht on tühi – meid huvitavat informatsiooni ei ole. See on täiega imelik ja ma isegi ei tea, kas see on niimoodi juriidiliselt korrektne, aga olgu pealegi. Aga arved on kellegi Ned Myersi nimel. Hmm … Kuigi võib juhtuda, et tema üüris seda. Kas sa tead teda?»
Rosa raputas pead.
Josh võttis luristades lonksu teed. «Hea küll, jätka.»
Teises ümbrikus oli meritähekujulise võtmehoidja küljes võtmekomplekt. Samuti ebakindla käega kirjutatud kiri.
Kallis Rosa
Usu, see kingitus siin sind rõõmustab ja edasi viib.
Luba inglitel näidata teed, siis helgena püsib su meel.
Su võtmekimp uksed kõik avab, selle vägi on puhas ja vaba.
Kui ka tormavad elumere tuuled – olen igavesti sinu juures.
«Mis paganama jama see veel on!» hüüatas Rosa.
«Minu arvates on see väga ilusti kirjutatud.»
«Oh sind küll, Josh, sina oled ikka kohati uskumatult sentimentaalne.»
«Tänan. Nii palju siis tänust.»
«Kuule, ma pean vist olema sellele inimesele tänulik, et ta mõtles teise ilma minnes ka minu peale. Aga see maja võib osutuda parajaks saraks, nii et ei maksa minna liiga elevile. Ja kes teab, samas võib tegu olla mingi nõmeda naljaga. See kõik tundub pisut liiga hea, et olla tõsi.»
«Aga tegu on ikkagi kinnisvaraga. Rosa, sulle on kingitud maja. See on ju imeline.»
«Ma müün selle vist niikuinii maha. Mida ma teen mingi poega? Ja miks peaks üldse keegi tahtma mulle midagi head pärandada?»
«Rosa, vahel ma ei saa sinust aru. Kohe tõesti ei saa. Tee nüüd viimane ümbrik ka lahti. Võib-olla leiame sealt mingi seletuse.» Josh ulatas talle viimase kopsaka ümbriku.
«Taevane arm! Vaata!» Rosa õngitses ümbrikust rahapakid ja pani need elevil koera klähvimise saatel lauale. «Nüüd saan osta need saapad, mida ma olen terve igavik ihanud.»
«Oh, loodaks, et see ei sisalda samuti mingit sentimentaalset jama,» torises ta, kui ümbrikust pudenes välja veel üks ebakindla käekirjaga kirjutatud kiri. «Josh, loe läbi. Ma hakkan raha lugema.»
«Seda pole sul vaja teha. Siin on kõik kirjas.» Josh luges kirja ette.
Hea Rosa
Need kaks tuhat naela aitavad Sul Devonisse kolida ja jalad alla saada.
Minu kingituse ainus tingimus on see, et Sa ei tohi Cockleberry Bays asuvat Nurgapoodi MITTE IIAL maha müüa. Kui Sa tunned, et õige aeg on käes, võid kinkida selle kellelegi, kes on Sinu silmis seda väärt. Aga alles siis, kui õige aeg on käes.
«Oh! See plaan on siis sellega põhja lastud. Aga kuidas nad teavad, kas ma olen poe maha müünud?»
Just sel hetkel lülitus köögi teler sisse. Koer avas ühe silma, niutsatas ja sättis end Joshi süles uuesti mõnusalt sisse.
«Kas sa, Josh, istusid puldi peale?» küsis Rosa närviliselt.
«Ei, pult on külmikul. Võib-olla on «nemad» otse su kõrval?»
«Jäta juba. Maailmas on niigi raske elada, nii et milleks siia vaimuna tagasi tulla? Küllap oli põhjuseks pinge kõikumine.» Ta luges välja viissada naela ja ulatas Joshile. «Selle kuu üür – ja võib arvata, et ma olen näpanud külmikust toitu rohkem kui saja naela eest.»
Josh pani raha ümbrikku tagasi. «Hoia see endale. Minu kõige paremate soovidega. Rosa, mul on su pärast hea meel. Aga see tähendab, et sa jätad ju mu nüüd maha.»
«Saad hakkama,» vastas Rosa naerdes.
«Ma hakkan sind taga igatsema, sa pöörane nõid.»
«Sellega tahad sa öelda, et hakkad igatsema parimat suuseksi, mis oled purjuspäi saanud.»
«Seda muidugi ka.» Nüüd oli Joshi kord naerda. «Kas tahad, et tulen kaasa ja vaatan, et kõik on nii, nagu peab? Võib juhtuda, et seal majas pole isegi veevärki. Ja sa pead leidma endale eluaseme.»
«Ei, ma pean sellega ise hakkama saama,» kinnitas Rosa. «Sina oled mind juba niigi küllalt aidanud ja koer on ju mulle seltsiks.»
«Aga sa ei lähe ju enne jõule, ega?»
«Lähen küll. Ma ei talu jõule. Sina sõidad niikuinii oma vanemate juurde ja kolimine viib mu mõtted kogu sellest jõulujamast eemale. Panen mõned asjad kokku ja sõidan homme ära. Tahaks loota, et rongid ikka sõidavad Devonini välja?»
Josh puhkes naerma. «Sa oled lihtsalt võrratu.»
«Kui see vaid oleks nii.» Rosa naeratas.
Josh kohendas lipsu. «Kuule, pean nüüd tööle minema. Võtan koju tulles tee pealt söögi ja siis paneme su rongisõidu plaani paika.»
«Kuna ma kolin mere äärde, siis võta juba kala ja friikartulid.»