:format(webp)/nginx/o/2020/04/07/13044153t1h4f72.jpg)
Loe katkendit Nicola May võluvast teosest «Väike nurgapood», mis tõi autorile ülemaailmse läbimurde ja oli 2019. aastal Amazoni üks enim müüdud romaane. Rosa Larkini elu Londonis pole just kiita ja kui ta saab üllatuslikult pärandi – aastaid tühjana seisnud poekese mereäärses Devoni külas –, on tema esimene mõte pood maha müüa ja katsuda oma elu rööpasse saada. Aga selgub, et poe müümine pole sugugi lihtne.
***
Kui rong Cockleberry Bay jaamas peatus, lehvitasid liblikad Rosa kõhus tiibu. Koer oli peaaegu kogu tee maganud, aga nüüd oli ta ärevil ja niutsus.
Rosa ronis rongist nii kähku maha, kui rasket kohvrit ja suurt musta prügikotti tirides õnnestus, ja koer tõstis otsemaid kohvimüüja leti ääres tillukese jala.
«Oih!» torises leti taga seisev punase habemega mees, kes meenutas Rosale kõhetut viikingit.
«Oh jumal. Andke palun andeks,» palus Rosa vabandust. «Oleksin pidanud ta Exeteris rongist välja laskma, aga ma ei teadnud, kui kaua rong peatub. Ostan pudeli vett ja pesen leti ära.»
Mees vahtis enda ees seisvat räsitud väljanägemisega uustulnukat. Erksinise tuttmütsi alt paistsid välja pruunid lokid, mis raamisid tüdruku väikest ümmargust nägu. Tüdrukul olid jalas hästi istuvad tumedad teksad ja mustad Nike tossud, mis olid näinud paremaid päevi. Tema vasakul põsel oli väike arm, mis meenutas tibatillukest välgunoolt. Ja kuigi ta näos polnud kübetki meiki, oli tüdruk mehe meelest väga ilus.
Mees naeratas. «Nii et pikk sõit?»
«Jah, Londonist.»
«Tulid jõuluks sugulastele külla?»
Pagan võtaks, mõtles Rosa. Ta oli lootnud, et saab nautida siin uues kohas anonüümsust.
«Jah – täpselt nii. Aga ma pean hakkama liikuma. Kus taksopeatus on?»
Habemega mees puhkes naerma, paljastades puuduva hamba. «Taksopeatus? Võin anda sulle Ralph Weeksi telefoninumbri. Ta elab külas ja sõidutab siin vajaduse korral rahvast. Aga ma ei tea, kas tal on aega, sest täna on kolmapäev ja see on tal tihe päev, sest täna Ulchesteri buss ei sõida. Muide, mina olen Seb.» Ta andis kindas käe.
«Mina olen Rosa ja tema on Kuum.»
/nginx/o/2020/04/07/13044055t1hc4c0.jpg)
Seb puhkes südamest naerma. «Kuum … nagu kuum koer? Nii naljakat koeranime pole ma kuulnudki.»
«Noh, ta on ju nagu suur viiner ja vehkisin ta sisse, nii et ta on kuum.»
«Aina lõbusamaks läheb. Kuule, ma helistan Ralphile. Mul on ta number salvestatud. Kas sa tahad öelda, et sa varastasid koera?»
«Pikk lugu, aga katsu sa politseisse helistada! Või pole siin külas ka politseid?»
«Sa, Rosa, õpid kähku.» Seb pani telefoni kõrva vastu. «Ei vasta. Kuule, mul on külm ja tahtsin niikuinii otsad kokku tõmmata. Ma võiks su ise ära viia.»
Kell oli juba neli ja väljas oli pime ning kuna ka Rosal oli külm ja ta oli väsinud, jäi ta nõusse. «Me oleks tänulikud, kui sa viskad meid Ship Inni võõrastemaja juurde.»
Kui reisijad ja pagas olid turvaliselt autos, karjus Seb üle lärmi, mida tekitas vana valge kaubiku katkine summuti: «Kahjuks pole just limusiin, aga viib punktist A punkti B.»
Koer, kes istus Rosa süles, ajas pea õieli, et näha, mis pimeduses sünnib.
«Ja tänavavalgustust pole siin ka?»
«Jepp,» vastas Seb naerdes. «Siin kandis tasub taskulampi kaasas kanda. Minul on nüüdseks juba iga viimane kui löökauk ja teekühm teada. Kuigi vallavalitsus andis endast parima, et panna üles jõuluvalgustus – aga seda näeme kohe varsti.»
Nad sõitsid mööda kitsast tänavat ja Rosa üritas Nurgapoodi leida, aga poe aadress oli tal käekotis ja ta ei tahtnud jätta Sebile muljet, nagu ta otsiks midagi. Nurgapood oli üksnes tema asi ja ta tahtis, et see jääkski nii – vähemalt mõneks ajaks.
Nähes järgmisele tänavale keerates vanamoelisi kingituste poode, pagari- ja lihunikuäri, elavnes ta tunduvalt. Kõik poekesed olid pühade ehtes. Kuna tema tundis üksnes suurlinna elu ja melu, tundus talle, nagu ta oleks ajas tagasi läinud. Ta märkas noori lapsevanemaid, kes hoidsid lapsel kätest kinni, tõstsid ta üles ja kiigutasid teda ning läksid seejärel kohvikusse, mille uduseks tõmbunud aknal oli muljet avaldav valik kooke.
Rosale oli normaalne pereelu võõras. Tema ema oli olnud alkohoolik ja isa nime ta sünnitunnistusel ei olnud. Väidetavalt olla sotsiaalhoolekanne ta kuue kuu vanusena ema käest ära võtnud, kuigi ema oli üritanud iga hinna eest tema eest hoolitseda.
Ja siis võtsid Maureen ja Len ta enda juurde. Neil ei õnnestunud endil last saada ja nad võtsid ta kasvatada ning kavatsesid lapsendada. Aga kui Rosa oli kuueaastane, diagnoositi Maureenil ravimatu vähk ja Len ei saanud väikese lapse ja sureva naisega hakkama. Seejärel sai alguse ebastabiilne teekond lastekodudes ja kasuperedes. Paaril korral oleks ta peaaegu lapsendatud, aga kuna ta oli probleemne laps, ei tahtnud keegi teda alaliselt enda juurde võtta.
Rosa ohkas ja silitas süles istuvat koera. Kui päris aus olla, siis kõige lähemal oli ta olnud õnnele Joshi juures elades (kellega tal oli omamoodi suhe ja kellele ta oli teinud suuseksi, aga üksnes purjus peaga), ning nüüd oli ta ka sellest loobunud.
Aga loobumine oli Rosa elus tavapärane asi.
Seb kiikas Rosa poole. «See oli küll sügav ohe. Oleme peaaegu kohal – siit ümber nurga ja kohe ongi võõrastemaja meie ees.» Ta võttis kiiruse maha ja vahetas käiku, et mootorratas saaks mööda kihutada.
Ja just siis märkaski Rosa seda. Oma poodi. Kaubiku laternate valguses oli näha, et poe fassaad on huvitavalt kaarjas. Türkiissiniselt ukselt koorus värvi ja endiselt rippus uksel kulunud silt tekstiga «SULETUD». Kaunite kaarjate akende kohal seisis pleekinud tähtedega «Nurgapood». Tundus, et poeruumide kohal on korter, kus ei elatud. Rosa tundis seda nähes elevust. Kui poe juurde käivad ka eluruumid, siis ei paistnud kogu see lugu kaugeltki nii hull.
«Kui kahju,» pobises ta endamisi.
«Nurgapood?» küsis Seb.
«Jah.»
«See on olnud nüüd juba oma viis aastat kinni. Aga omal ajal oli see tõeline kullaauk.»
«Mida seal müüdi?»
«Igasuguseid asju. See pood meeldis ühtmoodi nii kohalikele kui ka turistidele. Õigupoolest on see paras mõistatus, sest vanahärra Myers pidas poodi nii kaua, kuni ei saanud enam eluruumidesse viivast trepist üles.»
«Vaene mees, aga mis mõttes mõistatus?»
«No selles mõttes, et mitte keegi ei saa aru, miks seda pole müüki pandud.»
«Kas tal polnud siis sugulasi?»
„Minu teada küll mitte. Ta vähemalt ei rääkinud neist. Ta suri üheksakümne kaheksa aasta vanusena mäe otsas hooldekodus, ümber kõik need paljud sõbrad, kes tal olid seal tekkinud.»
«Ah soo.»
«Olemegi kohal. Ship Inn, armuline preili.»
«Suur tänu, Seb. Kui palju ma võlgu olen? Kasvõi bensiini eest.» Rosa tajus ühtäkki käekotis peituvat rahapatakat ja talle meenus, kuidas arukas Josh oli öelnud, et ta peab kohe esimesel võimalusel avama uue pangakonto.
«Jäta nüüd. Parem tee mulle siin mõnel õhtul välja.» Ta naeratas. «Teie seadke end Kuumaga sisse ja kui ma ei sattu sind nägema – kuigi võib arvata, et satun –, siis head puhkust ja häid pühi teile mõlemale.» Ta kõditas koerakest kõrva tagant ja väljus autost, et aidata Rosal kaubikust väljuda ja tema pambud maha tõsta.