ARVUSTUS ⟩ Lubage mul näida õnnetu

Herman Melville. Taastatud foto aastast 1880. Foto: akg-images/Scanpix

Herman Melville'i võib pidada autoriks, kelle nime teatakse vähem kui tema magnum opus't. Leiab ju «Moby Dicki» tihti erinevate «parimate-raamatute-nimistutest» asetatuna kõrgetele positsioonidele. Bob Dylan on seda nimetanud kolme parima raamatu hulgas. Led Zeppelin on pühendanud sellele eraldi loo. «Moby Dickist» on tehtud lugematu arv erinevaid filmiadaptsioone. Ometi tundub mulle, et kirjanikuhärra on ise jäänud tavalugejale oma suurteose varju. Veelgi enam on selle varju jäänud aga Melville'i teised teosed. Nende hulka kuulub ka eestikeelses tõlkes viiekümne kuuel leheküljel lahti rulluv «Kirjutaja Bartleby. Wall Streeti lugu», kirjutab Oliver Ämarik kirjandusblogis In Libris Libertas.

Tegemist on kummastava kirjatükiga. Hanno Soans (kes on muuhulgas ka teose tõlkinud eesti keelde) lõpetas teose järelesõna lootuse ja uskumusega, et kirjatüki tekst teeks lugejaga asju. Kuigi teose tekst on lugejale küllaltki mõnus ja «suupärane», sündmustik lineaarne ja ilma kõrvalehüpeteta, on Melville (ja tõlkija) suutnud sellesse pikkida esmapilgul mingi sõnulseletamatu pinge.

Herman Melville «Kirjutaja Bartleby. Wall Streeti lugu». Foto: Raamat

Lugu ise on tegelikult lihtne. Minategelane, kelle identiteedist ei ole muud aimu kui tema töökoht, jutustab kohati isegi päevikustiilis loo härra Bartlebyst. Teosest käivad läbi lisaks minategelasele ja Bartlebyle veel meeste töökaaslased: Kalkun, Vurle ja Präänik. Lisaks mõned nimetud taustategelased. Tegevuskohaks on New York ja sisuliselt kogu sündmustik toimub minategelase advokaadipraksise ruumes asukohaga Wall Streetil. Ühel päeval ilmub praksise ukse taha Bartleby sooviga saada tööd. Minategelane võtabki noormehe tööle kirjutaja ametikohale. Kirjutaja tööülesannete hulka kuulub eelkõige dokumentidest ärakirjade ja koopiate tegemine. Tol ajal toimus loomulikult see kõik käsitsi, kuna kirjatükk viib lugeja ajateljel tagasi 19. sajandi keskpaika. Kuigi algusest peale endassetõmbunud ja introvertne Bartleby näitas esialgu üles suurepärast produktiivsust tööl, ei jäänud see kestma. Õige pea hakkas Bartleby keelduma ka kõige lihtsamatest tööülesannetest. Keeldumiseks kasutas kirjutaja kirjatüki tempelväljendit «ma parem ei teeks seda». Kuni ühel hetkel ei teinud Bartleby parem enam midagi. Ei söönud, ei käinud väljas, ei lahkunud kontorist isegi pärast seda, kui minategelane oli enda kontori kolinud mujale ja kirjutaja vallandanud. Bartleby jäi oma vaikivas agressioonis mõistatamiseks korteri uutele omanikele, kuni ühel hetkel ta sissemurdmise (õigem oleks küll öelda lahkumast keeldumise) tõttu vangimajja viidi, kus mees suri. Kuidas mõista juhtunut?

Melville on jätnud teoses otsad täielikult kinni sidumata. Lisaks sellele, et Bartleby eksisteerimist on keeruline lahti mõtestada sellest ajast kui ta tööle ilmus, ei anna Melville erilisi vihjeid ka mehe mineviku kohta. Ainuke vihje, ning seegi on teosesse toodud kuulujutuna, on, et Bartleby olla varasemalt olnud Washingtoni postiteenistuses adressaadita kirjade osakonna alamametnik, kust ta administratsiooni vahetudes vallandati. Kui seda kuulujuttu tõeseks pidada, kas ei võiks anda see vihjet Bartleby kui inimese kohta? Minategelase läbi ütleb Melville, et adressaadita kirjad kõlab täpselt sama õõnsalt kui kadunud inimesed. «Kadunud inimest» võiks antud juhul mõista ülekantud tähenduses. Nagu inimest, kes on kaotanud sihi ning eksleb eesmärgipäratult ning kiretult ringi maailmas, millest ta enam aru ei saa ning mis tundub talle seetõttu võõras. 

Oma tüpaažilt Samuel Becketi kidakeelsele Poisile vestluskaaslaseks hästi passiv Bartleby kehastas vastupanu. Teose tekst viitab justkui sellele, et kirjutaja vastupanu oli suunatud Ameerika muutumisele ja kapitalismi võidukäigule. Ühe vestluse käigus ütleb minategelane Bartlebyle, et «Juhtuma peab üks kahest. Te kas teete midagi või tehakse midagi teiega» ja hakkas Bartlebyle pakkuma erinevaid ameteid, millega viimane võiks endale elatist teenida. Barlteby vastus oli märgiline – parema meelega ei muudaks ta midagi. Selleks hetkeks oli Bartleby ära proovinud kirjutaja ameti ja edaspidi ta seda parema meelega ei teinud. Kirjutaja istus jõude. Soovist mitte midagi muuta vaatab vastu seega paradoksaalne situatsioon. Bartleby oli maitsenud tükikest sellest (uuest) ühiskonnast. Saanud aru et see talle ei meki, otsustas kirjutaja olla osa sellest ühiskonnast ilma mingisugust osa mängimata. 

Seejuures on põnev ka minategelase käitumine teose vältel. Teda kujutab Melville kui kaastundlikku ja südamlikku inimest, kes üritab päästa Bartlebyd sellest vaimsest sügavikust, kuhu viimane langenud on. Tõepoolest jääb mulje, et minategelane soovib aru saada kirjutajast ning teda aidata. Küsimus on, kas Bartleby vajas abistamist? Äkki oli ta õnnelik selles õnnetuses, mis paistab välja teistele. Võibolla oli tegemist ainsa inimesega, kes käitus nii nagu soovis tema ise ja mitte nii, nagu soovisid teised, et ta käituks. Sama nentis ka minategelane, sõnades, et «[s]ee mees käitus ju oma parema äranägemise järgi, mitte eelduste kohaselt.» Ometi ei teinud minategelane sellest suuremaid ja põhjapanevamaid järeldusi.

Nüüd tasub uuesti välja tuua, et Bartleby säilitas alati viisakuse, lausudes haletsusväärse väärikusega «ma parem ei teeks seda». Selles pealtnäha lihtsas fraasis väljendub tegelikult huvitav mõte. Kõigepealt postuleerib selle lause ütleja enda seisukoha mingi olukorra suhtes. Esiteks väljendab ta seisukohta, et kõnealune olukord on temale vastumeelne. Teiseks, kui vähegi võimalik, siis ta ei võtaks sellest osa. Kui mõelda, millise vasturepliigi võiks esile kutsuda lause «ma parem ei teeks seda», tuleb meelde kaks lahenduskäiku. Esiteks võib kõik olla aktseptaabel – teine pool austab ja võimaldab teha sellise valiku. Teine variant on, et see toob kaasa ülema ja alama vahelise hierarhilise vahekorra. Selle käigus lööb ülem kanna maha ja annab mõista, et tegemist ei olnud valikuvariantidega palvega, vaid käsuga. Käsk, nagu me teame, kuulub täitmisele.

Minategelane küll üritas väljendatud vastumeelsusega hakkama saada, kuid ebaõnnestus. Seda nendib minategelane ka ise – oskamata jagu saada sellest passiivsest vastupanust, ei jäänud üle muud, kui näidata üles suuremeelsust. Minategelane, olgugi et võibolla oskamatusest endale ebamugavat situatsiooni lahendada, aktsepteeris Bartleby vaba tahte postuleerimist. Temalt pärinevad mõned olulised mõttelõngad seoses tekkinud kummalise olukorraga. Nii tunnistab minategelane teose käigus, et kui varasemalt oli talle osaks saanud meeldiv (kerge) kurbus, siis Bartleby olukorra puhul «vedas üldinimlik ühtekuuluvustunne mind vastustamatult masendusse». Samuti lausub minategelane ühe olulise maailmatõe – õnn armastab valgust, mistõttu näib kogu maailm meile rõõmus, aga õnnetus hoiab varju ning seetõttu tundub meile, et seda polegi.

Lisaks Becketi Poisile hakkas mind Bartleby üle mõtiskledes kummitama ka Aldous Huxley Metslase tegelaskuju «Heast uuest ilmast». Metslane annab ühel hetkel Mustapha Mondile teada, et tema nõuab õigust olla õnnetu. Ühiskond, mis sunnib inimest olema õnnelik, ei ole vaba. Ka pealesurutud õnnelikkus on rõhumine. Mulle tundub, et sama võis tunda ka Bartleby, kelle ainsaks sooviks oli säilitada status quo ja et talle antakse võimalus keelduda tegemast asju, mida ta teha ei soovi. Seejuures võinuks Bartleby palve kõlada «lubage mul näida õnnetu». Hanno Soansil oli õigus – see tekst tegigi lugejaga asju.