Igal lool on kaks poolt. Igal suhtel on kaks vaatepunkti. Ja vahel selgub, et õnneliku abielu alus on valed, mitte tõde.
Lotto ja Mathilde on kahekümne kahe aastased, kõrget kasvu, kaunid, hullumeelselt armunud ja määratud saavutama midagi suuremat. Uut. Kakskümmend neli aastat hiljem äratab nende abielu sõprades endiselt kadedust. Tegelikult ei ole kõik nii lihtne.
«Moirad ja fuuriad» jutustab ühe abielu loo nii mehe kui naise silmade kaudu nähtuna. Mees on tunnustatud näitekirjanik, kelle osaks väljavalitus (moirad ehk saatusejumalannad) ja sellega kaasnev privilegeeritud minapilt. Toetava abikaasa rolli asetatud naine näib elavat mehe dikteeritud narratiivis. Sünge lapsepõlvesaladus, mida naine mehe eest varjab, teeb tema pigem äraneetuks (fuuriad).
Naise vaatepunkt romaani teises pooles kummutab mitmed esimeses pooles esitatud mehelikud eksiarvamused. Kaht vaatepunkti eristab ka tooninihe – kirjaniku saatusest jutustav pool on antud lineaarses eepilises laadis, peegeldades ettemääratust, abikaasa sisepingetest küllastatud hingeelu avatakse pigem gootilikult ja killustatumalt.
«Jõekäärus» V. S. Naipaul
Trinidadi-briti kirjanik Sir V. S. Naipaul, kellele Nobeli kirjanduspreemia omistati 2001. aastal kui «mahavaikitud» teemade autorile, on paraku eesti lugejale vähetuntud. Romaan «Jõekäärus» (1979) püüab täita seda lünka.
Teos, mis meenutab mõnevõrra J. Conradi kuulsat romaani «Pimeduse süda», viib lugeja Aafrika südamesse, ühe uue riigi väikelinna, mis asub suure, äratuntavalt Kongo jõe ääres. Autor keskendub poliitiliste emigrantide elule, nende kaasamisele selle riigi arengusse, mida autor vaatleb pessimistliku pilguga, teades juba ette, et ilmselt ei suudeta vältida laialdast korruptsiooni ning demokraatlikest väärtustest lahtiütlemist.