Haarav ja olulise sõnumiga teos, mida paraku rikuvad faktivead

Unetus. Foto: Caro / Hechtenberg/ Scanpix

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges kirjastuse Argo «Elava teaduse» sarjas ilmunud uneteadlase Matthew Walkeri teost «Miks me magame? Une ja unenägude vägi» ning annab sellele hindeks kolm tärni viiest. Raamatu on eesti keelde tõlkinud Triin Olvet.

Matthew Walker «Miks me magame?» Foto: Argo

«Miks me magame» on hariv ja huvitav lugemine unest ning selle mõjust tervisele. Uneteadlane Matthew Walker seletab lahti une vajaduse kui sellise – miks ja kui palju me und vajame ning samuti mis juhtub, kui und saab liiga vähe. Mu lemmikpeatükid olid need, mis käsitlesid une ja õppimise seost, need kinnitasid mu oletusi. Kui õppida ühe korraga suur maht ära ning loota, et ühest ööunest piisab selle pikaajalises mälus talletamiseks, siis nii lihtne see pole. Pigem on targem jagada õppimine pikema ajaperioodi peale ning magada ühtlaselt hästi.

Autor tõi selle illustreerimiseks näite uuringust, kus peale õppimist kaks ööd magati hästi ning kolmandal tarvitati alkoholi. Piisas vaid ühest halvasti magatud ööst, et äsja õpitud teadmised halvemini mälus salvestuks. Samuti meeldis mulle une ja immuunsüsteemi vaheline seos, sest kosutava ööunega on palju väiksem risk haigestuda. Palju on juttu ka unefaasidest ning põgusalt puudutakse unenägemise teemat. Üsna palju oli sellist, mida enne teadsin (sinise valguse mõju unele, une konkreetne mõju tervisele jne), kuid sain ka palju uut teada, eeskätt õppimise kohta.

Nii et miks 3-tärni hinnang? The devil is in the detail.

Autor kippus liialdama ja rääkis unepuudusest kui kõige suuremast riskist tervisele. Ta rõhutab korduvalt, et unepuudus põhjustab otseselt surmasid (ta ei mõelnud siinkohal ainult fataalset insomniat), infarkti, diabeeti, rasvumist ja vähki. Uni on kahtlemata faktor, aga ebakorrektne on väita, et üksainus asi (unepuudus) põhjustab infarkti või rasvumist, kui sama palju mängib rolli passiivne eluviis, toitumine, krooniline stress, geneetika jne. Samuti väidab ta, et WHO on kuulutanud unepuuduse epideemiaks, mis pole tõsi (CDC kuulutas).

Paljudel raamatus toodud protsentidel ja joonistel pole viidet. Näiteks huvitas mind joonis, kus autor väidab et aastatel 1940-2000 magavad inimesed aina vähem. Kuna viidet pole, siis on see sama hästi kui õhust võetud fakt. Pigem on leitud, et inimesed magavad rohkem. Uuring 10 eri riigi kohta on leitav siin.

Lisaks väitis Walker, et Tšernobõli tuumakatastroofi põhjustas unetus (sõna-sõnalt). Tšernobõli põhjustas reaktoriga tehtav katsetus, mis polnud selle jaoks mõeldud. Töötajatel oli seda tüüpi reaktoritega vähe kogemusi ning tegu oli halvasti konstrueeritud reaktoriga. Tänapäeval, kus me teame Tšernobõli katastroofi põhjuseid, on uneteadlasel kohatu midagi sellist isegi väita. Veel üks näide – autor rõhutas korduvalt 8-tunnise une vajadust, kuid uuringud millele viitas, kirjeldasid vähemalt 6-tunnise une olulisust. Tooks veel näiteid, kuid see läheks liiga paljuks. Siin käsitletakse põhjalikult 1. peatükis tehtud faktivigu.

Üldiselt mulle «Miks me magame» ja mis veel olulisem, selle sõnum meeldis. Ka raamatu tõlge oli väga hea. Kui mõningate detailide osas silm kinni pigistada, siis Walker kirjutab haaravalt une olulisusest.