:format(webp)/nginx/o/2020/04/10/13049485t1hf25b.jpg)
Kuna koroonaviiruse pandeemia tõttu lükkus kirjandusfestival HeadRead sügisesse ja lähinädalail on kõigil vaja keskenduda tubastele tegevustele, jagab festivali toimkond HeadRead blogis soovitusi raamatute kohta, mis on praegusel erakordsel ajal kas eriti kõnekad või pakuvad lihtsalt väärt elamust. Igor Kotjuh soovitab Vladimir Nabokovi «Räägi, mälu».
Vladimir Nabokovi looming pole siiani eesti keelde tervenisti tõlgitud, kuid ka olemasolevad palad võimaldavad hinnata ta keelt ja haaret, ta oskust kirjutada korraga peenelt ja tähendusrikkalt.
/nginx/o/2020/04/10/13049487t1haf89.jpg)
See kehtib samuti ta autobiograafilise teose «Räägi, mälu» puhul.
Erksad mälestused, katse püüda püüdmatut, numbrite taha peidetud saladused, sünesteesia olemus, igavene vaidlus psühhoanalüüsiga, ajaloo keerdkäigud, liblikad, male – siin on palju ainest, hääli ja värve.
Saatesõnas Nabokov sedastab: «Hälbiva mälu haldur ja ohver ei tohiks kunagi iseenda elulugu kirjutada, ja kõige halvem on pidada ennast tagasivaates sama vanaks kui praegune sajand». Autor sündis 1899. aasta aprillis, raamatus on võetud kokku aastad 1903–1940.
Siiski on võimalik seda raamatut lugeda ka ajaloolisest perspektiivist lähtuvalt: Tsaari-Venemaa, kaks ilmasõda, erinevad valitsemiskorrad, teaduse ja tehnika areng. Ühiskondlik ja perekondlik traagika. Kõik see huvitab ja puudutab lähedalt autorit, kes mainitud ajaperioodil jõudis elada Venemaal, Lääne-Euroopas, USAs ning jälle Euroopas.
Nabokovi autobiograafia on huvitav, sest autor on ise tegelaskujuna põnev teine: aadli päritolu, ülbik, erudiit, stiilimeister, steriilse puhtuse ja täpsuse maniakk, oma kindla arvamusega vestluskaaslane. Temas on justkui mitu inimest korraga. Lugedes õpid tundma, kuidas võivad mõelda ja näha maailma haruldaselt andekad inimesed.
Raamatu erilised maiuspalad on rohked pisikesed ja täpsed tähelepanekud, näiteks: «Lapsepõlves tunneme hästi teiste käsi, kuna need elavad ja hõljuvad meil silme ees» (lk 80).
Või siis ehtsad emotsioonid: «Elu läbi on mul magamajäämisega raskusi olnud. Inimesed, kes rongis panevad ajalehe kõrvale, ristavad oma rumalad käed, ja hakkavad kohe vastikult ja familiaarselt norskama, hämmastavad mind sama palju kui too mehike, kes rahumeeli roojab jutuka vannivõtja kõrval, või osaleb suurtes meeleavaldustes, või astub mõnda seltsi, et sellesse sulanduda. Magamine on kõige tobedam vennaskond, kus on rängimad maksud ja räigemad tavad. See on vaimu piinamine, mida mina pean alandavaks» (lk 84).
Nabokovit on hea lugeda aeglaselt, samm-sammult, nagu väärtkirjandust ikka. Ise olen seda teost lugenud oma neli korda, eesti ja vene keeles. Kõige enam meeldivad mulle need kohad, kus kirjaniku lause ei taha lõppeda, tänu millele pääseb valla keele tõeline ilu ja jõud.