Kuueaastase poisi lugu, kel oli kombeks kakelda
Kord aitasin ma kuueaastast last, kellel oli koolis probleeme. Poisil oli kombeks kakelda ja oma õpetajatega lausa igapäevaselt pahuksisse sattuda. Ema ei suutnud teda üldsegi ohjeldada ja palus minult abi, et oma taltsutamatu pojaga toime tulla.
Ma küsisin poisilt: «Kas sulle meeldib kakelda?»
Väikemees naeris ja vastas: «Jah.»
Ma ütlesin: «Olgu peale. Seega oled võtnud kavaks kõigiga kakelda?»
Poiss ütles uhkusega: «Jah.»
Küsisin temalt: «Kas sa taipad, et ka sina kuulud kõigi hulka?»
Poiss vaatas hetkeks mulle otsa ja mõistis siis, mida ma olin öelnud. Ta kostis: «Ei!»
Siis küsisin ma: «Seega lõpetad sa kõigiga kaklemise?»
Sellest ajast peale muutus laps täielikult. Ta ei sattunud enam koolis pahandustesse ja pidas end ka ema seltsis palju meeldivamalt ülal.
Võitlemine tähendab ka enda vastu võitlemist
Kui suure osa elust on sul tunne, nagu võitleksid iseendaga? Või selline tunne, nagu peaksid võitlema kogu maailmaga selleks, et saada endale tahetu? Kui suur osa elust on sulle tundunud, et oled üksi maailma vastu? Kas võiksid nüüd lõpetada kõigiga võitlemise?
Paljudel inimestel on alateadlik vaatenurk, et nad peavad kogu aeg võitlema. Selle vaatenurga häda on see, et pead millegi loomiseks ka enda vastu võitlema.
Kui võistelda, siis vaid iseendaga
Kas sulle on õpetatud, et pead elus oma tahtmise saamise nimel võitlema? Seda kutsutakse konkurendiks. Tegelikult on oluline teada, et peale sinu pole kedagi teist, kelle vastu tõeliselt võistelda saaksid.
Millal on võitmine midagi päriselt väärt?
Kui suudad saavutada parema tulemuse kui eelmine kord, siis on see võitmist väärt. Kohe kui tunnistad endale, et tegelikult meeldib sulle võistelda ainult iseenda vastu, võid hakata kaaluma teisi võimalusi ja ületada võistlemise piirid.