/nginx/o/2020/04/13/13052934t1h20c6.jpg)
Loe katkendit auhinnatud ajakirjanik Belinda Luscombe kokku jäämise käsiraamatust «Abielusoofia», mille tõlkija on Susan Luitsalu. Autor näitab teaduslikult, et kuigi abielu pole alati lihtne, mõjub see positiivselt nii osapoolte tervisele, rahaasjadele kui üldisele heaolule. Ta toob välja ümberlükkamatud faktid, purustab müüdid ning jagab nii käitumisteaduslikke avastusi, ekspertide arvamusi kui isiklikke kogemusi.
Igaüks võtab abiellu kaasa olulise suhte, millega ei saa lõpparvet teha – suhte rahaga. See suhe on sügav ja keerukas ning tihtipeale teadvustamata. Raha ei ole lihtsalt valuuta, sellega kaasnevad tunded. Nagu ühes iidses ürikus kirjas: kus on sinu varandus, seal on sinu süda.
«Rahaga on seotud palju tundeid, sest raha peegeldab paljuski suhte võimutasakaalu,» ütleb Wisconsini ülikooli juures töötava paarilabori (Couples Lab) juhataja Lauren Papp, kes on viinud läbi mitu uuringut abielukonfliktide teemal. «Rahasse suhtumine saab alguse juba lapsepõlvest. Näiteks see, mida raha kellegi jaoks tähendab. Kui üks ostab teisele midagi, kas see on siis armastusavaldus, kompensatsioon või hoopis midagi enesestmõistetavat?»
Sinu, su kaasa ja mammona armukolmnurk võib olla üsna keerukas. Võiks öelda, et tunne on «ülerahvastatud», kui kasutada sõnu, millega kadunud printsess Diana kommenteeris oma abikaasa, Inglismaa tulevase kuninga abielurikkumisi. Tülid raha pärast ei puuduta ainult seda, kas pangakontol on piisavalt suur number ning kuidas seda võrdselt jagada, vaid tabavad närvi hirmude, lootuste ja ootuste osas. Hirm olla üksi ja hirm olla vaene on läbi põimunud samal viisil, nagu abielu ja majanduslik kindlustatus pakuvad kombineeritud turvatunnet. Pole juhus, et majandusraskustes inimesed lahutavad sagedamini kui inimesed, kellel neid raskusi pole. Pelgalt kokkusattumus pole ka see, et inimesed lükkavad abiellumist edasi seni, kui nad tunnevad end majanduslikult kindlustatult. Seetõttu on abielude arv kesk- või madalamaga haridusega inimeste seas tugevalt langenud ning ka ülikooli lõpetanud abielluvad hiljem, alles siis, kui nad on oma kutsumuse leidnud.
Uuringud näitavad, et raha on paaride jaoks üks sagedasemaid tülide allikaid, alles seejärel tulevad lapsed (kuigi kärgperede puhul on jällegi vastupidi) ja see tekitab kõige tulisemaid tülisid. Isegi kodudes, kus raha pole põhimure, põhjustab see ikkagi kõige kauem kestvaid konflikte või tõstatab korduvalt mingit ühte ja sama, lahenduseta jäävat küsimust. Vastupidiselt muudele konfliktidele kipuvad finantskraaklused aja jooksul aina tulisemaks muutuma. Lauren Papp koondas uuringusse sada abielunaist ja sada abielumeest ning palus neil pidada kahe nädala jooksul detailset arvestust tülide kohta: kuidas need kulgesid ja mis tunde tekitasid. Nii mehed kui ka naised väitsid end olevat rohkem masendunud, kui tüli oli põhjustanud raha. Mehed hindasid ka oma vihataset kõrgemaks kui muude nääkluste puhul.
Raha on teema, mida paljud paarid peavad n-ö väliseks probleemiks, mis ei tule suhtest endast, vaid saab alguse mingist muust survest. Näiteks on see number üks põhjus, miks paljud koos elavad paarid väidavad, et nad ei taha abielluda.
Miks siis sütitavad finantsid kõige suuremaid suhtetulekahjusid? Sellel on palju usutavaid põhjuseid. Esimene on see, et rahateema lihtsalt tuleb väga tihti jutuks. Seda ei anna vältida, sest iga kuu on vaja maksta mingeid arveid, mille ignoreerimise korral on tagajärjed kohesed ja täiesti vältimatud. Nii on paaridel piisavalt võimalusi arutada, kes mida maksma peaks, kas kõik kulutused on üldse mõistlikud ja vajalikud ning mis on peamine põhjus, et sisse tuleva ja välja mineva raha vahe on liiga väike. Hea uudis on see, et see annab hästi palju võimalusi harjutada rahaasjade rahulikult arutamist! Halb uudis on aga see, et hästi palju võimalusi on ka eelarve koomale tõmbamise teemal vaielda, teineteise peale näpuga näidata ja süüdistada. Kuna raha on segane teema, ei toimu ka vestlused sel teemal just kõige paremas atmosfääris. Raske on rääkida normaalsel hääletoonil, kui väljas on pime ja teil pole kodus elektrit, või jääda rahulikuks, kui su auto maksmata trahvi pärast ära viiakse, kusjuures sa töötad ots otsaga kokku tulemiseks juba niigi kahel kohal.
Teine põhjus on see, et rahakriis võib inimesi tabada täiesti ootamatult ja kõigi stressitaseme lakke ajada, olgu põhjuseks siis katki läinud auto, töökaotus, lapse ravikulud või rikkis külmik sooja õllega. Rahalistel tagasilöökidel on ka nõme omadus kuhjuda, sest kui sul pole raha, et auto tagatulesid parandada, võib politsei sind kinni pidada ja sulle veel lisaks ühe trahvi kaela väänata. Kui sul pole raha, et trahvi õigeaegselt maksta, hakkab omakorda jooksma viivis.
Kolmas põhjus on see, et paarid kipuvad rahatülisid edasi lükkama. Ühel hetkel tuleb aga ikkagi arutada mingit vana asja liigse kulutamise, kulude varjamise, maksmata arve või selle kohta, miks pole jälle võimalik puhkusereisile minna. Nagu Ada Calhoun kirjutab suurepärases raamatus «Wedding Toasts I’ll Never Give»: igas abielus saabub kord hetk, mil «sa leiad end nukralt taga igatsemas aegu, kui sa maksid ainult oma vigade eest». Calhouni abikaasa jäi aeg-ajalt maha lendudest, mille pileti eest raha tagasi ei saanud. Minu abikaasa seevastu unustab aeg-ajalt maksta krediitkaardiarveid, mille jaoks oleks meil raha täiesti olemas. Mitte miski ei aja vere efektiivsemalt keema kui tüli, mida on ühe aasta jooksul eelnevalt juba kuus korda maha peetud.
Rahateemalised lahingud erinevad teistest tülidest ka seetõttu, et rahaliste vahendite kaotamine või isegi nende puudumisest mõtlemine kutsub esile kõige tugevama emotsiooni – hirmu. Inimesi tabab masendus, kui nad avastavad, et seksuaalelu on sära kaotamas, aga nad ei lähe sellest paanikasse. Nad saavad küll kurjaks, kui ei jõua teise vanemaga laste kasvatamise küsimustes kokkuleppele, aga see ei tekita neis õudu. Seevastu mõte sellest, et keegi või miski haarab kontrolli alla sinu rahaasjad, tundub eksistentsiaalse küsimusena ning paneb meid kiiresti kujutlema olukorda, kus tuleb loobuda harjumuspärasest elustiilist. Võime kalduda lausa irratsionaalsustesse, kujutades end ette puruvaesena ja lääpa tallatud kingades mööda tänavaid kooserdamas, kogu maine vara kaasas kohvriga, millel on lisaks üks ratas puudu. Kõik sõbrad on kadunud ja sulle helistavad ainult inkassofirma töötajad...
Tõsi on ka see, et lähisuhetes usaldavad partnerid teineteisele hulga konfidentsiaalset rahateemalist teavet, seega nii mõnelgi juhul võiks üks inimene teise rahale paari hiirekliki ja võltsitud allkirja abil käpa peale panna. Terapeutide seas peetakse abikaasa raha luba küsimata kasutamist «majanduslikuks vägivallaks» ning partneri selja taga salaja rahaga sahkerdamist «rahaliseks petmiseks», sest täpselt nagu seksipattude puhul, kerkib ka siin hulk usaldusega seotud probleeme. Kui üks kaasa kasutab ühiseid sissetulekuid viisil, mis teise arvates on riskantne, paneb see tahes-tahtmata helisema häirekellad. Partner aga, kes pääseb ligi teise isiklikule rahale või kes on kaaslase ainuke sissetulekuallikas, võib osutuda lausa hävitavaks.