«Nii kõndiski Neil üksinda kodu poole. Tal polnud aimugi, et ta läheb hoopis teistsugusesse koju»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit värskelt eesti keeles ilmunud põnevikust «Sosinamees». Alex North on briti kirjanik, kes ülemaailmsest menust hoolimata eelistab jääda anonüümseks ja varjuda pseudonüümi taha. «Sosinamehes» vestab North mitut põlvkonda hõlmava sünge ja pinevust täis loo, mida nii lugejad kui ka kriitikud on nimetanud 2019. aasta parimaks põnevusromaaniks.

See, et mõni võõras lapse röövib, on iga vanema jaoks kõige hirmsam õudusunenägu. Aga statistiliselt võttes on sellised asjad äärmiselt ebatavalised. Tegelikult ohustab lapsi kõige rohkem just suletud uste taga aset leidev kodune vägivald ja väärkohtlemine ning kuigi väline maailm võib näida ähvardav, on enamik võõraid hoopiski kenad inimesed, sellal kui kodu on sageli kõige ohtlikum koht üldse.

Alex North «Sosinamees». Foto: Kirjastus Pegasus

Kuueaastast Neil Spencerit üle tühermaa jälitav mees mõistis seda liigagi hästi.

Neiliga paralleelselt põõsasterivi varjus vaikselt liikudes hoidis ta poisil kogu aeg silma peal. Neil kõndis aeglaselt, aimamata ohtu, mis teda ähvardas. Aeg-ajalt lõi ta jalaga vastu tolmust maapinda, paiskas oma tossude ümber õhku kriitvalget hämu. Mees, kes sammus palju ettevaatlikumalt, kuulis seda kahinat iga kord. Ja tema ise ei teinud ainsatki häält.

Oli soe õhtu. Päike oli suurema osa päevast halastamatult ja takistamatult lõõmanud, aga nüüd oli kell kuus ja taevas hägusem. Temperatuur oli langenud ja õhku ilmestas kuldne kuma. Just sedasorti õhtu, mil istutakse väljas verandal, võib-olla rüübatakse külma valget veini ja vaadatakse päikeseloojangut ega mõelda jaki toomisele enne, kui on juba pime ja liiga hilja, et sellega vaeva nägema hakata.

Isegi tühermaa oli ilus, merevaigukarva valgusega üle kallatud. See lapike põõsasmaastikku ääristas ühest küljest Featherbanki väikelinna, teisele poole aga jäi vana, kasutamata seisev kivimurd. Ebatasane maapind oli suuremalt jaolt kuiv ja närbunud, kuigi siin-seal kasvasid läbitungimatute tihnikutena põõsad, mis andsid sellele piirkonnale labürindiliku väljanägemise. Linnakese lapsed käisid siin mõnikord mängimas, kuigi see polnud eriti turvaline. Aastate jooksul olid paljud neist tundnud kiusatust ronida alla kivimurdu, mille järskudel külgedel valitses varinguoht. Linnanõukogu pani üles piirdeaiad ja sildid, aga linnarahvas oli seda meelt, et teha tuleks rohkem. Lõppude lõpuks leiavad lapsed ju ikka tee üle aia.

Neil oli kombeks hoiatussilte eirata.

Mees teadis Neil Spenceri kohta palju. Ta oli jälginud poissi ja tema peret hoolega nagu mõnd uurimistööd. Poisil läks koolis kehvasti, nii akadeemiliselt kui ka teiste seltsis, ning ta oli eakaaslastest nii lugemises, kirjutamises kui ka matemaatikas kõvasti maas. Ta riided olid enamjaolt pruugitud. Seetõttu näis ta oma vanuse kohta pisut liiga täiskasvanulik – ilmutas juba viha ja põlgust maailma vastu. Mõne aasta pärast nähakse temas kiusajat ja tülitekitajat, aga praegu oli ta veel küllalt väike, et inimesed ta häirivama käitumise andestaksid. «Ta ei tee seda meelega,» öeldakse. «See pole tema süü.» Asjad polnud veel sinna­maani jõudnud, et Neili oleks tema tegude pärast ainuisikuliselt vastutavaks peetud ja seetõttu olid inimesed sunnitud pilgu mujale pöörama.

Mees ei olnud seda teinud. Polnud just raske näha.

Neil oli veetnud tänase päeva isa pool. Ta ema ja isa elasid lahus, mis oli mehe meelest hea. Mõlemad vanemad olid alkohoolikud, tulid toime kord nii, kord naa. Mõlema meelest oli elu märkimisväärselt lihtsam, kui poeg viibis teise pool, ja kumbki neist polnud kuigi osav talle meelelahutuse leidmisel, kui poiss tema juures oli. Üldiselt pidi Neil endale ise tegevust leidma ja enda eest hoolt kandma, mis ilmselt mõnevõrra selgitas kaledust, mida mees oli näinud poisis tasapisi arenevat. Neil oli oma vanemate elus justkui möödaminnes. Teda iga­tahes ei armastatud.

Neili isa polnud sel õhtul sugugi mitte esimest korda liiga purjus, et poega tagasi ema juurde sõidutada, ning oli ilmselt ka liiga laisk, et poisiga kaasa jalutada. Poiss oli peaaegu seitsmene, arutles isa arvatavasti, ja oli terve päeva kenasti hakkama saanud. Ja nii kõndiski Neil üksinda kodu poole.

Tal polnud aimugi, et ta läheb hoopis teistsugusesse koju. Mees mõtles toale, mille oli valmis sättinud, ja püüdis alla suruda elevust, mis teda valdas.

Poolel teel üle tühermaa jäi Neil seisma.

Mees seisatas tema lähedal, piilus läbi põldmurakate, et näha, mis oli poisile silma jäänud.

Ühe põõsa najal lebas vana ära visatud teler, selle hall ekraan kummuv, aga terve. Mees vaatas, kuidas Neil ekraani uurivalt jalaga nügis, aga ekraan oli liiga raske, et paigast liikuda. Nähtavasti näis see asjandus poisile kui miski, mis pärineb mõnest teisest ajastust, ekraani küljel võred ja nupud, tagakülg suur nagu trumm. Teisel pool jalgrada vedelesid mõned kivid. Mees vaatas lummatult, kuidas Neil sinna astus, ühe välja valis ja selle siis täiest jõust klaasi pihta viskas.

Kõks.

Vali heli siinses muidu vaikses paigas. Klaas ei purunenud kildudeks, aga kivi läks sellest läbi, jättes endast maha selliste sakiliste servadega augu, mille tekitab püssilask. Neil võttis teise kivi ja kordas tegevust, viskas sedapuhku mööda ja proovis siis uuesti.

Ekraani sisse ilmus teine auk.

Poisile paistis see mäng meeldivat.

Ja mees mõistis ka, miks. See muretu hävitustöö meenutas paljuski üha kasvavat agressiivsust, mida poiss koolis ilmutas. See oli katse jätta oma märk maailmale, mis ei tundunud tema olemasolu üldse tähele panevat. See tulenes soovist silma hakata. Märgatud saada. Armastatud olla.

See oli kõik, mida ükskõik milline laps sügaval sisimas tahtis.

Mehe süda, mis nüüd kiiremini põksus, tuikas sellele mõeldes valust. Ta astus vaikselt põõsastest välja poisi selja taha ja sosistas siis tema nime.