Miks ei tohiks jonniva lapse tähelepanu probleemilt mujale juhtida?

Foto: Shutterstock

Loe katkendit kirjastuselt Helios ilmunud värskest käsiraamatust «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda (ja mille lugemise eest su lapsed sind tänavad)».  Tunnustatud psühhoterapeut Philippa Perry selgitab humoorikalt ja haaravalt, millised aspektid laste kasvatuses on tõeliselt olulised ja missuguseid käitumismustreid tasuks kindlasti vältida. «Ideaalse retsepti» asemel pakub Philippa Perry palju suuremat pilti vanema-lapse hea suhte saavutamisest.

Tähelepanu hajutamine tunnetelt on nende vanemate lemmiktaktika, kes püüavad last mingist kogemusest eemale suunata. Seda kasutatakse tihti, kuid üldiselt pole see kuigi kasulik taktika. Tähelepanu hajutamine on trikk ja see pole pikemas perspektiivis efektiivne, kuna manipulatsiooni all ei kasva su lapse võime õnne ja rõõmu kogeda.

Philippa Perry «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda». Foto: Helios

Beebile silma vaadates peegeldub meile sealt siirus. Usun, et olenemata vanusest, väärib laps meie poolt täpselt samasugust ausust. Tähelepanu hajutamine on täiskasvanulik taktika ja selles puudub siirus. Peale selle võib see lapse intellekti solvata.

Missugust sõnumit see küll kanda võiks? Kujutle, et kukud põlve lõhki. Mis tunne sind valdaks, kui su kaaslane näpuga oravale näitaks ja lubaks sul lemmikvideomängu mängida, selle asemel et tunda muret sind tabanud õnnetuse ja valu pärast?

Ma ei väida, et tähelepanu kõrvalejuhtimiseks pole aega või kohta, kuid see ei sobi manipulatiivse taktikana. Kui laps on näiteks arsti juures süsti saamas, oleks ehk hea mõte soovitada tal valu vähendamiseks hoopis otsaesist silitavatele sõrmedele keskenduda. Niimoodi ei proovi sa teda tüssata – ta teab, mis tulekul –, vaid pakud tähelepanu hajutamist hoopis olukorra kergendamiseks.

Su lastel on õigus sind kohelda täpselt nii, nagu sina neid kohtled. Ilmselt ei meeldiks see sulle eriti, kui sooviksid nendega koolitunnistust arutada ja nemad seepeale näpuga aknast välja näitaksid ja hõikaksid: «Vaata! Orav!»

Ilmselt oleks hea ka oma lapse hoidjatele ja lasteaiakasvatajatele mainida, et eelistad seda, kui su lapse tundeid kuulda võetakse, mitte ei juhita ta tähelepanu eemale. Kui püüame näiteks tähelepanu juhtida mänguasjalt, mida hoiab teine laps – puhtalt selleks, et konflikti vältida –, ei aita see tal olukorda mõista või soovitu saavutamiseks läbirääkimisi pidada. Ebameeldivate tundepuhangute vältimine ei õpeta meid nendega toime tulema.

Pealegi, kui laps soovib midagi, mida sa ei taha talle anda – näiteks autovõti –, tuleb tal selgeks saada, et see pole saadaval, ei ole vaja ta tähelepanu ka ajutiselt kõrvale juhtida. Lapsel on tarvis kuulda, et võtmega mängimine sulle ei meeldi, mitte midagi stiilis «oiii, vaata seda nukukest!». Aita tal seejärel tekkinud frustratsiooniga toime tulla, mitte sellelt tähelepanu hajutada. Proovi näiteks nii: «Oled pahane, et võtmega mängida ei saa. Näen, et see teeb sind maruvihaseks.» Kui ütled seda rahulikult ja vaoshoitult, õpib ka laps oma tundeid kontrolli all hoidma. Niisugune protsess tundub küll tähelepanu hajutamisest rohkem aega võtvat, kuid sinu investeeritud aeg aitab lapsel need oskused selgeks õppida ja neid hiljem iseseisvalt kasutada.

Pidevalt lapse tähelepanu kogetult või tunnetelt hajutades takistad lapse keskendumisvõimet. Mõtle sellele nii: kui su laps on endale liiga teinud, ta tundeid on haavatud või talle on midagi keelatud ja hajutad ta tähelepanu, selle asemel et aidata tal juhtunuga toime tulla, õpetad teda ebameeldivatele kogemustele mitte keskenduma. Ja sa ei taha, et keerulistele ülesannetele keskendumine su lapse jaoks raskeks muutuks.

Usun, et kõige halvem on tähelepanu hajutamise juures see, missuguse tõkke see tõeliselt avatud ja lähedasele suhtele seada võib.

Üks peamisi põhjusi, miks lapse kogemusi tähelepanu hajutamise või tunnete eitamise abil kergendada proovime, on see, et näeme toimuvat läbi enda, mitte läbi nende silmade.

Kui sa näiteks ei saa täiskasvanuna emaga tööle kaasa minna, pole see maailmalõpp. Pisilaps aga tunneb, et on. Tunnete eitamine võib lihtsam paista ka siis, kui end nende põhjustamise tõttu süüdi tunneme.

Mida siis peale hakata, kui üks vanem tööle läheb ja laps on lohutamatu? Kui oled see, kes lahkub – mine enesekindlalt. Laps tunneb end turvalisemalt, kui käitud rahulikult, kindlalt ja optimistlikult. Oluline on mitte välja hiilida, vaid lahkuda hoolivust näidates ja rahulikult. Kui lahkumise pärast paanikasse satud, võid asja üle dramatiseerida ja lapsele sellest abi ei ole. Võta lapse tundeid kuulda, kallista teda ja ütle midagi leebet: «Mõistan, sa ei taha, et ma tööle läheksin, kuid tulen õhtusöögiks tagasi.»

Kui oled vanem, kes lapsega koju jääb, tuleb talle tundetulvas tuge pakkuda. See tähendab juhtunu tunnistamist. Näiteks: «Sa ei tahtnud, et ema lahkuks. Tunned end kurvana.» Kui järele mõelda, on ju täiesti loomulik kurvastada, kui keegi, keda armastame, lahkub. Võid öelda, millal ema tagasi jõuab. «Ema tuleb õhtusöögiks tagasi.» Ära valeta selle kohta, kui kauaks keegi ära jääb. Lapsel kujuneb ajast vale arusaam või ta lihtsalt ei usu sind järgmine kord.

Ole lapse jaoks olemas, näita mõistmist ja hoolt ka isikliku ebamugavustunde suhtes. Näita muret, kuid ära reageeri üle. Püsi rahulik ja ära jäta last üksi nutma. Ära hajuta tähelepanu ega ütle, et ta ei tunne seda, mida ta tunneb, ka ei aita «tššš». Kuula ta ära ja paku kallistust, kui ta seda soovib. Mõne aja pärast leiab laps tegevust või pakud ehk ise midagi sobivat välja, kuid mitte sel ajal, kui ta väga endast väljas on. Mõtle sellele, mis tunne sul oleks, kui lahkuks keegi, keda armastad nii palju, et ei suuda temata elada, ja sinu juurde astub isik, kes lükkab kõrvale su sügavad südantlõhestavad tunded, selle asemel et neid austada. Kui oled end lõplikult väljendanud ja olukord on maha rahunenud, oled suurema tõenäosusega ka muudele tegevustele avatud. See on palju parem variant kui kellegi käsu peale Action Mani naljakaid tantsuliigutusi vahtida sel ajal, kui sa hirmsasti kurvastad.