Tõnu Karjatse raamatusoovitus: romaan, mida saab lugeda ajastut arvestamata

Tõnu Karjatse. Foto: Tairo Lutter

Kuna koroonaviiruse pandeemia tõttu lükkus kirjandusfestival HeadRead sügisesse ja lähinädalail on kõigil vaja keskenduda tubastele tegevustele, jagab festivali toimkond HeadRead blogis soovitusi raamatute kohta, mis on praegusel erakordsel ajal kas eriti kõnekad või pakuvad lihtsalt väärt elamust. Tõnu Karjatse soovitab Gaito Gazdanovi «Buddha tagasitulekut» ja ka P. I. Filimonovi värsket «Asünkroonujumist».

Kodune raamaturiiul kujutab endast hargnevate teede aeda või labürinti, millesse võibki ekslema jääda, ainukeseks väljapääsuks on raamat ise, mille sellest lõpuks välja valid. Või on asi tegelikult nii, et raamat valib välja sinu, lugeja. Seda teooriat näib kinnitavat ka see, kui seista raamaturiiuli ees, see võib olla ka sõbra juures, raamatukogus või suvilas, pööningul, ja vaadata raamatuselgi, siis eristuvad eri aegadel eri teosed. Tegureid võib siin olla mitmeid – üldisemast sotsiaalsest plaanist isiklikuni, mõni raamat on selline, mis on sulle aastakümneid riiulist vastu vaadanud, aga pole millegipärast kutsunud end avama, kui aga see hetk kätte jõuab, võid avastada enda jaoks uue köitva maailma, uue autori, kelle olemasolust ei teadnud enne muud kui nime. Koduse raamaturiiuli juurde kuulub vältimatult ka see, et igal teosel, mis sinna on sattunud, on oma lugu – millal ja kuidas ta sinna on jõudnud. Ka see on osa sellest labürindist, mis on suurem ja haaramatum kui me ise. Seda labürinti võibki nimetada näiteks kirjanduseks.

Gaito Gazdanovi «Buddha tagasitulek» pole eesti keeles ilmunud. Siinkirjutaja raamatukokku sattus ta hea juhuse läbi tänu Leedu ajakirjanikule Innale, kellega 1990. aastate lõpul Bornholmil ajakirjanike täienduskoolitusel viibides tutvusin ja kes juhatas mind kättpidi mitmete vene kirjanike juurde, kellest koolis ei räägitud. Gaito Gazdanov kuulub nende vene kirjanike hulka, kes teostasid end emigratsioonis, kuid on jäädvustanud end maailmakirjandusse. «Buddha tagasitulek» on kirjutatud 1947. aastal, kui kirjanik pidas Pariisis taksojuhi ametit. Minavormis kirjutatud romaan võimaldab end lugeda ajastut arvestamata – lugeja ees hargneb lahti maailm täis kummalisi üleminekuid ja mälupilte. Samas ei väljenda see muud kui vene emigrandi elu 1940. aastate Pariisis sealsete nõukogude nuhkide, allakäinud aadlivõsude ja pätistunud sisserändajate keskkonnas. Gazdanov juhib tähelepanu paralleelreaalsustele, mis eksisteerivad kõrvuti nii-öelda tavareaalsusega, aeg ajalt sellega lõikudes ja isegi kattudes. Ehkki tegemist on kriminaalse süžeega, vahetuvad žanrid nagu kaleidoskoobis – pöörded on küll minimaalsed, äärmiselt piiritletud ja talitsetud, kuid need toovad kaasa kogu värvispektri ümberpaigutuse. Peategelase monoloog ei jäta sealjuures lugejale teisi tõlgendusvõimalusi, kogu pilt selgub tagasivaates, kusjuures omaette nüansi annab see, et romaan algabki tagasivaatest üleelatule. Kulgev flaneurism vaheldub eksistentsiaalsete mõtisklustega, mille taustal hargneb fantastilise maiguga romantiline krimiromaan. Gazdanovi keelekasutus ei pretendeeri keerukusele, laused on lihtsad ja sõnavara arusaadav ka sõnaraamatuta, seetõttu on see jõukohane ka lugejale, kelle vene keele oskus on pigem passiivset laadi. 

P. I. Filimonov «Asünkroonujumine». Foto: Kirjastus Tuum

Gazdanovi minategelase eksrännakud tuletavad meelde Franz Kafka lohutamatut eksistentsialismi, kuid veelgi teravamalt torkavad silma sarnasused Viktor Pelevini ja meie enda ühe põnevaima autori P. I. Filimonovi romaanidega. Sarnasusi leiab just sellises pealtnäha hooletus ja vaimukas stilistikas, millega tegevust edasi antakse. Just aasta lõpul ilmus raamatupoodidesse ka P. I. Filimonovi värske romaan «Asünkroonujumine» (tlk Ingrid Velbaum-Staub, Tuum, 2019), mis samuti räägib paralleelmaailmast. Filimonov ehitab paralleelmaailma Tallinna alla, see funktsioneerib juhitud juhuslikkuse põhimõttel, määrates kaudselt ka seda, mis toimub maa peal. Filimonovi «Asünkroonujumine» tõukub kadumistest ja räägib lahkuminekust, Gazdanovi «Buddha tagasitulek» viitab pigem lahustumisele läbielatud elude ringis, kuid samas on siingi läbiv romantilise igatsuse noot. Gazdanovi eeskuju on nakkav – argipäev muudetakse lihtsate keeleliste vahenditega maagiliseks, väljapääsmatud olukorrad võivad saada ootamatuid pöördeid, kuid see ei tähenda veel õnnelikku finaali. Elegantne stilistika on tasakaalus fantaasiaga, argisus unistustega. 

Värvika saatusega Gaito Gazdanovilt (1903–1971) on eesti keeles ilmunud tema läbimurderomaan «Õhtu Claire’i pool» (Loomingu Raamatukogu 2005, tlk Kalle Käsper). Tuleb loota, et see ei jää viimaseks eestinduseks selt põnevalt autorilt.