Mis siis, kui sul polegi midagi viga?

Foto: Shutterstock

Dr Dain Heer kutsub ja innustab oma raamatus «Kuidas saada iseendaks ja muuta maailma?» inimesi saavutama suuremat teadlikkust, mõistmist ja hoolimist. Autor ütleb, et see on raamat kõikidele unistajatele, inimestele, kes teavad, et lisaks seni kogetule on võimalik ka midagi muud, mida seni pole saavutatud. Raamatust leiab hulgaliselt praktilisi abivahendeid ja protsesse, mis annavad võime lugejale teadvustada, mis on sinu jaoks tõene ja kes sa päriselt oled. Loe raamatust mõtlemapanevat katkendit.

Mis siis, kui sul polegi midagi viga?

Oled sa tähele pannud, kui tervendav ja lõõgastav on viibida väikeste laste seltsis? Kas sa ka tead, miks see nii on? Põhjus on lihtne: nemad sind ei arvusta. Lapsed näevad sind lihtsalt inimesena – neil ei ole mingeid eelarvamusi ega alusetuid hinnanguid. Sa võid lubada endale nende seltsis olla sina ise, kartmata sealjuures, et sind arvustatakse.

Lapsed ei arva, et sa peaksid kuidagi erinema sellest, milline sa hetkel oled. Sina ei ole nende silmis vale. Kui suure osa oma elust oled sa uskunud, et oled mingil moel vale?

Mina aga tean igatahes järgmist:

Sinul pole midagi viga.

Sa ei ole mitte mingil moel vale.

Tegelikult oled sa üks kõige õigemaid asju, mida universum kunagi näinud on.

Dain Heer «Kuidas saada iseendaks ja muuta maailma?» Foto: Raamat

Meile on õpetatud, et peaksime looma kogu oma elu eelarvamuste võtmes, välja arvatud need harvad hetked, kui meil on vabadus ise valida. 99,999999999999%  oma elust lähtud sa siiski eelarvamustest.

Huvitav on see, et isegi pärast ülalseisva lause lugemist on sinu esimene mõte:

«Jumal küll! Ma olen nii halb inimene! Ma käitun tõesti valesti, et niimoodi talitan!»

See aga, mu armas sõber, on arvustamine. Iseenda arvustamine. Jälle kord.

Kui sul poleks mitte midagi viga ja sinu juures poleks ka midagi sellist, mis tuleks olematuks teha, siis kust sa üldse alustaksid? Mida sa esimese asjana teeksid? Mis oleks sinu otsus?

Enamik meist püüab valesid tegusid õigeks muuta juba enne nende tegude tegemist. Me nagu arvaksime, et meie sisimas peitub mingi tohutu puudus, sest me tunneme seda oma kontides. Võiks öelda, et see on ainust asi, milles me täiesti kindlad oleme.

Siis mõtled sa: «Kui ma leian endale õige eluskaaslase, ajan kokku suure hulga raha või muretsen armsa trobikonna lapsi, siis ei tundu see kõik enam nii vale.» Kuid isegi pärast kõige selle saavutamist ei kao see vale tunne kuhugi. Kas sa tead, miks? Sest mõte, et sinul on midagi viga, on täielik vale ning valet pole võimalik tõeks muuta. Ainus, mis sa teha võid, on endale tunnistada, et tegemist on valega, ning seda mitte uskuda!

Heidame hetkeks pilgu sellele, mis on meie reaalsuses tähtis. Üks suurimaid asju, mis meie reaalsuses nähtavasti midagi loeb, on teistele hinnangute jagamine – otsekui see tõstaks sinu teadlikkust või aitaks sul midagi luua.

Kuid iga kord, kui sa arvustad midagi või kedagi, siis kaugened sa ühtlasi sellest inimesest või asjast. Aga kas sa mitte ei peaks enda arvustamisel kaugenema ka iseendast?