Tehniline, haarav ja ülevaatlik lugemine võidujooksust Kuule

Astronaut James Irwin, Apollo 15. 1. august, 1971. Foto: NASA /REUTERS/Scanpix

Blogija Laura-Kristiina Valdson luges Helioselt ilmunud Charles Fishmani teost «Võidujooks Kuule», mille tõlkis eesti keelde Matti Piirimaa.

Charles Fishman «Võidujooks Kuule. Võimatu missioon, mis viis inimese Kuule». Foto: Helios

«Võidujooks Kuule» on ameerika ajakirjaniku Charles Fishmani kirjutatud ülevaade Kuu-missioonidest ja nendega kaasnevatest raskustest. See on tagasivaade Apollo missioonidele, sadadele tuhandetele inimestele, kes aitasid esimese inimese Kuule. Praegusel sajandil võib ununeda, et Kuu võidujooksu käivitas külm sõda, mitte soov kosmosesse minna. Ameeriklastel oli ette näidata uhke sõjatehnika, kuid kosmoses jäädi venelastest maha. Kennedy kõne ajaks olid Venelased saatnud Sputniku orbiidile ja nende koerad olid veetnud rohkem aega kosmoses kui Ühendriikide astronaudid.

Seega alustas Kuu võidujooksu John F. Kennedy 1961. aasta kõne. Ta lubas Ameerika rahvale, et kümnendi lõpuks viiakse inimene Kuule, ja ta tegi sellest prioriteedi. Kuid miks? Mida Apollo missioonid saavutasid ja miks need on olulised? Need on küsimused, millele autor otsib vastuseid.

Raamat jaguneb üheksaks peatükiks, mis keskenduvad kosmoseprogrammi eri külgedele. Eraldi tooksin välja esimese peatüki, mis juhatas sisse 60ndatesse aastatesse: «Kosmoseprogramm näib sageli eksisteerivat väljaspool neid revolutsioone. Kuuekümnendad olid möllavad ja vihased; kosmoseprogramm edenes vaikselt ja korrapäraselt. Kuuekümnendad olid Woodstock ja kirevad rõivad; juhtimiskeskuses kanti raadioseadmeid ning valgeid triiksärke ja lipse. Kuuekümnendad olid üliõpilaste istumisstreigid, linnamässud, kodanikuõiguste protestid, sõjavastased meeleavaldused ja riigilippude põletamised; Apollo astronaudid lugesid Kuu orbiidilt Esimest Moosese raamatut, asetasid USA lipu Kuule ja saluteerisid sellele…»

Niisiis eksisteerisid kosmoseprogramm ja ülejäänud ühiskond justkui täiesti eri maailmas. Kümnendil, mil mõrvati Kennedy, protesteeriti Vietnami sõja vastu, tuli turule rasestumisvastane tablett, võideldi rassiküsimuste eest ning Martin Luther King Jr oma ikoonilise kõne pidas, tundub Kuu võidujooks üleliigne. Mõtlesin pidevalt, et kuidas kõik need sündmused ajaliselt ära mahtusid. Aastate jooksul, mil Eestis oli sügav Nõukogude aeg, toimus Ühendriikides iga päev muutusi.

Kui esimene ja viimane peatükk välja jätta, siis ülejäänud raamat oli väga tehniline. Palju keskenduti Apollo arvuti ja kuumooduli loomisele, orbitaalmehaanikale ja kosmoselaevade kohtumisele orbiidil. Muuhulgas põhjendati, miks otsustati lennata Kuule nii, et juhtimismoodul jäi kolmanda astronaudiga kuu orbiidile. See nimelt säästis väga palju kütust, sest Kuule maanduti vaid hädavajalikuga. Ülejäänud jäi Kuu orbiidile selleks, et kogu laadungiga ei peaks uuesti pinnalt startima, mis oleks teinud raketi palju raskemaks. Veel sain teada, et arvutimälu õmmeldi nõelaga käsitsi naiste poolt. Iga juhe tähendas kas ühte või nulli, sõltuvalt sellest kas juhe oli õmmeldud läbi rõngasmagneti või mitte.

Eraldi peatükk oli pühendatud Kennedy hoiakutele ja kõnedele, sest tema kabineti salajased salvestised andsid teistsuguse pildi. Nendes tuleb avalikuks presidendi tegelik suhtumine kosmoselendude suunas, mis oli teatud mõttes mõistetav. Tegu oli võidujooksuga, mis maksis miljardeid dollareid aastas. See põhjustas sõja ajal pahameelt ja tundus raiskamisena. Ometi kulutati kuulennule kordades vähem kui Vietnami sõja peale. Autor analüüsib korduvalt, et nii kosmoseprogrammi kui Vietnami sõda nähakse sageli läbikukkumisena, kuigi ise ta Kuu-lendu läbikukkumisena ei näe.

Apollo lendudest oodati, et meid juhatatakse sisse kosmoseajastusse, kuid saabus hoopis digirevolutsioon. Selge on see, et tänapäeval on endiselt neid, kes peavad Kuu-lende ebavajalikuks. Sarnaselt autoriga pean mina ameeriklaste Apollo projekti imeliseks saavutuseks. Eriti arvestades lühikest ajaperioodi. Paljud ei tea, et ameeriklaste kosmoseprogramm oli kümnendi alguses naljakoht. Mitu raketti plahvatas ning usuti siiralt, et venelased astuvad enne Kuu pinnale. Asi ei olnud ainult selles, et ameeriklased astuksid Kuu pinnale – see oli ideoloogia. Kuule pidi astuma piltlikult öeldes demokraatia esindaja, et see poleks «punane Kuu». Küsimus oli selles, et kumma riigikorra kosmoseprogramm oli edukam, kas demokraatliku kapitalismi või kommunismi oma. Ja vastust me täna teame – vähemalt Kuu-lennu mõttes*.

Soovitan «Võidujooks Kuule» lugeda kõigil, keda huvitavad Kuu-lennud ja Apollo projekt. Kuid miks ka mitte inimene, kes tahab rohkem Kuu võidujooksust teada. Autor on kosmoseprogrammi kohta põhjaliku uurimistöö teinud ning ainuüksi allikad võtavad kuusteist lehekülje raamatust. Tehniline, haarav ja ülevaatlik lugemine.

* Ka venelaste kosmoseprogramm oli edukas. Nende Sojuz-tüüpi kosmoselaevadega lennatakse endiselt rahvusvahelisse kosmosejaama, ligi 50-aastat hiljem valmimisest. Kui see pole töökindel, siis ma ei tea, mis on. Rääkimata sellest, et nad siiski lennutasid inimkonna esimese satelliidi, Sputniku, kosmosesse 1957. aasta oktoobris.