Kolm küsimust Kristiina Ehinile, kelle sulest ilmub juba üheksas luulekogu

Luuletaja Kristiina Ehin. Foto: Kristjan Teedema

Raamatuportaal esitab kolm küsimust luuletaja Kristiina Ehinile, kelle värske teos «Janu on kõikidel üks» lähipäevil trükist poodidesse jõuab. 

Teie luulekogu ilmub raskel ajal, maailm on sügavas kriisis. Kuidas võiks see luulekogu seostuda praeguse olukorraga, või aitab see hoopiski mõtteid koroonaviiruselt mujale viia? 

Sain just täna trükikojalt teate, et loodetavasti ilmub luulekogu just 17.-18. mai paiku, ehk ajal, mil Eestis eriolukord peaks lõppema. Lõpetasin luulekogu ja viimistlesin küll keerulistel aegadel, raamatu viimane luuleseeria «Muutunud maailmas» on minu luuleline päevik koroona-aja algusest. Tervikuna on luulekogu põhiteemad ajalugu ja armastus. Mind on lohutanud selle raamatu kirjutamisel kristalliseerunud teadmine, et ajalooliselt pole praeguses olukorras midagi uut ja inimkond on näinud palju hullemaid aegu. Viirus paneb inimkonda natukegi kokku hoidma, tundma, et janu elu ja armastuse järele on kõikidel üks. Aegadel, mil üks rahvas on pandud teist tapma või lausa pool inimkonnast on teist poolt vihanud, on jätnud meie kollektiivsesse alateadvusesse suuri arme. Ma arvan, et minu raamat suudab pisutki neid haavu ravida. Inimene ei pea olema inimesele hunt. Seda, mis meid inimestena ühendab, on palju rohkem kui seda, mis meid eristab.

Kuidas on kriis mõjutanud teie elu ja loometööd?

Minust on saanud päris hea kokk ja natuke ka aiapidaja. Kuigi tean, et naudin kogu hingest aega, kui enam ei pea kasvavatele lastele kolm korda päevas meelepärast süüa tegema, olen siiski uhke ka, et saan kõigega hakkama. Leiba-saia teen ka ise ja töötoa akna taga õitsevad vastistutatud roosid ja rododendronid. Herned, redised ja kartulid on maha pandud. Üks netikontsert on koos Silver Sepaga meie elutoast peetud ja hulk raamatuid on mõnuga läbi loetud. Mõnikord olen täitsa masenduses sellest, et pole tohtinud inimesi näha, sotsiaalne mina on olnud mõnikord segaduses ja kurb. Kuid siis tuleb jälle jõudu ja uut tuult ja saan aru, et ka igatsusest saab ilu ja elurõõmu leida. Loometööga tegelemiseks on see olnud hea aeg.

Mida te ise viimasel ajal lugenud olete ja mida soovitate lugemiseks neile, kes hindavad teie luulet?

Ma soovitan üle lugeda Itaalia renessansiaja humanistliku kirjaniku Boccaccio «Dekameroni», mille tegevus toimub Itaalias 14. sajandi keskel suure katku ajal. Seitse noort naist ja kolm meest pagevad epideemia eest üksildasse villasse ja pajatavad üksteisele tragikoomilisi ja omal kombel erootilisi lugusid. Huvitav on mõelda, kuidas see suure kannatuse ajal sündinud raamat on üle 600 aasta vastu pidanud ja ikka nii paeluv. See ilmus eesti keeles J. Semperi tõlkes 1957, ajal kui eestlased tulid Siberist tagasi ja lappisid end taas rahvana kokku. Mulle tundub, et minu raamat «Janu on kõikidel üks» on Dekameroniga omal kombel sarnane. Ka mina pajatan poeetilisi lugusid, mis võiksid lohutada ja vaheldust pakkuda. Olen veendunud, et ühistest juurtest ja lugudest saab elujõudu ammutada.

***

Kristiina Ehini peagi ilmuvat luulekogu «Janu on kõikidel üks» saab Apollo e-poest ette tellida. Loe luulekogu kohta lähemalt siit!