Sven Vahar: leedulastel on oma riigi ja keele väiksuse suhtes samasugused kompleksid nagu eestlastel

Sven Vahar. Foto: Toomas Huik

Loe katkendit Sven Vahari värskelt ilmunud «Minu» sarja teosest «Minu Leedu». Eestlaste jaoks ei ole vist teist nii lähedast, aga samas nii kauget riiki nagu Leedu? Oleks nagu naaber, kuid sama hästi võiks Leedu asuda teisel pool maakera, sest tunneme sealt vaid suuremaid linnu ja kuulsamaid sportlasi. Sven Vahari raamatust saame teada nii mõndagi huvitavat – näiteks seda, miks leedulased eestlaste üle naeravad, mida nad meis hindavad ja millised on leedu köögi eripärad.

«Mkmm!» Tüdruk raputab pead ja pöörab pilgu mujale. 

«Aga vene keelt?» küsin lootusrikkalt vene keeles. 

Taas pearaputus. Ta astub igaks juhuks meist veel sammu kaugemale, sügavamale leti taha. 

«Huvitav, kuidas me nüüd siis süüa saame?» küsin Marrelt. 

Sel hetkel väljub köögist matsakas rõõmsa ilmega kokk. Selgub, et tema räägib vene keelt küll. 

«Jaa, muidugi,» ütleb ta käsi põlle sisse pühkides, «mida teile?»

Ütleme talle, mida me tellida tahame, tema tõlgib selle leti juurest taandunud tüdrukule leedu keelde ja kaob kööki tagasi. Peagi saame toidu, istume lauda ja hakkame sööma. Toidust märksa enam kõneainet pakub meile aga äsjane suhtluskogemus. See on meie esimesi katseid leedulastega suhelda. On meie teine päev Vilniuses ja esimene kord, kui üritame siin süüa tellida.

Reisile minnes tavaliselt keelebarjäärile eriti ei mõtle. Ükskõik, kas sõita Pariisi või Prahasse, Maastrichti või Montréali, inglise keelega saab hädapärast ikka hakkama. Kui suudad mälusopist välja kaevata mõne teisegi suurema keele riismed, näiteks tönkad veidi prantsuse või hispaania keelt, saab nii palju ikka räägitud, et hotellini jõuda, poest leiba osta ja leida tee lennuväljale. Hoopis teine asi on aga kolida elama riiki, mille keelt sa ei räägi, sest siis on hoopis teised mured ja vajadused. On vaja suhelda maakleri, internetiteenuse pakkuja, arsti ja kingsepaga. Sedamööda, kuidas meile hakkab kohale jõudma, et jah, nüüd me elamegi Leedus, leiame end täiesti uue probleemi eest. 

Enne Leetu kolimist ajasin ma läti ja leedu keele omavahel segamini. Piinlik, ma tean, andke andeks. Läti keelt olin ikka varem juhuslikult kuulnud, peamiselt siis, kui Ragnar Kond «Aktuaalses kaameras» mõne päevakajalise lätlasega intervjuu tegi. Leedu keelt Eestis olles peaaegu ei kuulegi. Vast ehk siis, kui Leedu endale uue peaministri või presidendi valib ja uudistesse sellest väike lõik satub. Tavaliselt siiski ei satu, sest Leedu on meist natuke liiga kaugel ja natuke liiga väike, et sellele saateaega kulutada. Leedu 100. aastapäeva raames käis ETV Vilniuses kohal, aga see on ju üks kord saja aasta jooksul. Kuidas peab siis üks vaene eestlane teadma, kuidas leedu keel kõlab? 

Läti ja Leedu olid minu teadvuses nagu paar villaseid käpikuid – põhimõtteliselt sama mustriga, lihtsalt ühel on pöial teisel pool. Nimigi on neil ju sarnane, algab L-tähega, eks.

Leedu keele kohta ei osanud ma arvata midagi muud, kui et ju on see siis läti keelega äravahetamiseni sarnane. Tagantjärele vaadates paneb see muigama. Läti keel kõlab hoopis teisiti, sel on teistsugune rütm ja hääldus. Leedu keel ei sarnanenud minu jaoks mitte ühegi teise tuntud keelega. Kuid selleni läheb veel aega, kui suudan läti ja leedu keele ajus eraldi lahtritesse tõsta. Veel jupp aega pärast seda, kui oleme end Vilniuses sisse seadnud, räägin koju tulles Marrele sellest, kuidas ma poes müüjast aru ei saanud, kuna see rääkis minuga jälle ainult läti keeles. 

Eestlasena, täpsemalt endise Nõukogude Liidu elanikuna, on Leedus selle poolest hea, et kui vähegi vene keelt tönkad, on sul päris hea šanss kõik vajalikud asjad korda ajada, olgu selleks siis korteri otsimine, arsti juures käimine või turult toidu ostmine. Ainult inglise keelt osates läheb Leedus raskeks. Hakkama muidugi mingil määral saab, olenevalt oma iseloomust ja suhtumisest kas hädavaevu või suurepäraselt. Seda suurepäraselt toimetulekut kinnitab Marre töökaaslane, Austraalias sündinud ekstravertne Bernardette, kellele pole keelebarjäär tavaliselt mitte barjäär, vaid pigem lihtsalt väike künnis, sest ekspressiivse kehakeelega saab ka palju asju aetud. Kuid isegi tema õpib leedu keelt, sest ilma selleta jääb liiga palju tegemata. Esimestel kuudel suhtlebki ta korteriomanikuga, väikese vanadaamiga, peamiselt kehakeeles. Numbreid ja nädalapäevi teades saavad nad esmased asjad kokku leppida, näiteks selle, kui suur on üür ja mis kuupäevaks seda maksma peab. 

Ameerikast tulnud ja peale inglise keele ka saksa keelt puhtalt rääkiv Katherine avastab, et kummastki keelest pole siin eriti kasu. Ta peab korteriomanikuga suhtlemiseks kohe leedukeelse vestmiku ostma, sest igal kuul tuleb uuesti kokku leppida, millal ja kus üüriraha üle anda. Pangakontost ja ülekandest ei taha umbusklik korteriomanik midagi kuulda. Või kes seda enam teab, võibolla ta seda eelistakski, aga ei suuda seda Katherine«ile kuidagi selgeks teha? Ei ole umbkeelsetel välismaalastel siin lihtne – olgu hoiatavaks näiteks juhtum selle sama Katherine»iga, keda tabab äge allergiahoog ja kes helistab selle pärast riiklikku kliinikusse, kus inglise keelt kuuldes aga toru lihtsalt hargile visatakse. Õnneliku juhuse tahtel on tal parasjagu külas kohalik sõber, kes ta sedamaid käekõrvale haarab, lähimasse kliinikusse veab ja tema eest räägib. 

Teiste Leetu elama asunud välismaalastega võrreldes ongi meil kasutada päästerõngas vene keel, mis meid esialgu peaaegu kõikidest olukordadest välja aitab.

 

Vilniuses elamise teisel-kolmandal kuul läheme bürootarvete kauplusse, tahame osta pliiatseid, paberit, kirjaklambreid ja muud pudi-padi, mis vedeleb tavaliselt kodus lauasahtlis või riiulinurgas, ent kuna me hakkame uut kodu varustama nullist, siis tuleb kogu see pealtnäha kasutu träni uuesti jupphaaval kokku osta. Mõned asjad leiame ise üles, aga Marrele meenub, et tal on tarvis kleebitavaid järjehoidjaid, millega on hea tööl kaustades pabereid üksteisest värvi poolest eristada. Riiulite vahel jalutab ringi noor müüja, abivalmis ja lahke. Nähes meie kimbatust, astub ta ise juurde ja uurib, mida vaja.

Küsime inglise keeles, kas ta teab, kust leida neid värvilisi kleebitavaid järjehoidjaribasid. 

«One moment,» ütleb ta ja eemaldub kiirel sammul. Ta poeb turvalise müüri moodustava leti taha ja jääb sinna seisma. Peagi tulevad uued ostjad ja ta hoiab end tegevuses, silmsidet ei õnnestugi meil temaga enam saavutada. Sarnaseid lugusid on rääkida ilmselt kõigil Leetu elama kolinud välismaalastel. 

 

Sven Vahar «Minu Leedu».

Petrone Print

Eestis elades polnud ma kuigivõrd mõelnud selle peale, kui hästi või halvasti eestlased võõrkeeli räägivad. Me oleme ise kangesti uhked selle üle, et me oskame keeli, ja oleme ka päris kindlad, et nooremal põlvkonnal inglise keelega probleemi pole, aga see kõik on teooria. Taipan, et ega mina eestlasena tegelikult ju ei tea, kuidas Eestis sellega tegelikult lood on, sest Eestis pole mul vaja muus keeles asju ajada. Leedus saab meile kohe esimestest päevadest selgeks, et seni, kuni me pole leedu keele põhitõdesid omandanud, peame hakkama saama vene ja inglise keele toel. Vene keelt rääkisin ma viimati pikemalt kui paari lause jagu keskkooli lõpueksamil ja sealgi oli teemaks Aleksandr Bloki luule. Sellise sõnavaraga aga santehnikule probleemi olemust selgeks ei tee. Oma üllatuseks avastan, et mul õnnestub passiivne filmidest ja raamatutest kogutud sõnavara suhteliselt hästi aktiveerida. Korteri üürimiseks vajalikud läbirääkimised pean maakleriga maha vene keeles, sest inglise keelt tema ei oska.

«Küll aga räägin ma poola ja prantsuse keelt,» on ta meile öelnud. Poola keelt räägitakse Lõuna-Leedus päris palju ja Lääne-Leedus Klaipėdas räägitakse saksa keelt, sest seal on ajalooliselt suur saksa kogukond. Kunagine Preisimaa pealinn Klaipėda (saksa nimega Memel) oli pärast Saksa keisririigi loomist mõnda aega kõige põhjapoolsem Saksa linn, ilus mereäärne kuurort. Saksa ega poola keelt aga meie kummagi repertuaaris pole. 4. klassis, kui mul võõrkeele õpe algas, löödi meil klass pooleks – pool pandi õppima saksa, teine pool inglise keelt. Oleksin äärepealt sattunud saksakeelsesse rühma, aga mu ema suutis komisjoni veenda, et poisil on ikka hädasti tarvis inglise keelt õppida. Nii mul saksa keel omandamata jäigi. 

Ka vene keelt rääkides jääme siin-seal hätta, eriti kui teenindaja osutub vene keelt emakeelena rääkivaks inimeseks. Venekeelse jutu vastuseks Marre alguses peamiselt noogutab või raputab pead, sest vajalikud igapäevased sõnad on kõik sügaval ajusoppides peidus. Aru saab ta peaaegu kõigest, kuid vastata on raske. Paar aastat hiljem, kui keskkooliaegse vene keele riismed on ajus taas tolmust puhtaks pühitud, moodustab ta juba peaaegu täislauseid. Ta seniste suurimate võitude hulka kuulub vestlus postkontoris kadumaläinud paki teemal, sest postiasutuses on nad inglise keele mitteoskamises eriti resoluutsed. Kord on tal vaja saata pakk Suurbritanniasse ja postitöötajaga kahe peale ei suuda nad leida ühtegi sellist riiki tähistavat nime, mille peale postitädil oleks peas lambike põlema läinud, et ahhaa, sinna tahadki pakki saata või... 

Leedukeelsed sõnad hakkavad meie ajju imbuma suhtlussituatsioonide kaudu. Esimesed kolm dokumentide vormistamiseks vajalikku sõna saan teada postkontoris, kui luugitöötaja tonksab minu nõutut pilku nähes – et kuidas leedukeelset paki saatmise vormi täpselt täita – blanketil ühe lahtri peale ja kordab sinna kirjutatud teksti, lihtsalt iga kord valjemini. 

«Vardas!» Nõudlik pilk üle prillide minu poole. 

«Pavarde!» Ja näpp tonksab järgmisele lahtrile. Noormees, millest te aru ei saa? «Parašas!» Ja teeb käega sinka-vonka. 

Tuletan loogiliselt, et esimene neist sõnadest tähendab eesnime, teine perekonnanime ja kolmas allkirja, ent olen kindel, et nii mõnelegi vormile lähevad need mul esialgu vales järjekorras. 

 

Eriti Leedu-elu algusaegadel on vaja tundlad kogu aeg püsti hoida ja mõistatada, millises keeles inimesele läheneda. Kui on noor, siis tõenäoliselt tasub temaga vestlusse astuda inglise keeles, kui vanem põlvkond, siis pigem vene keeles. Ent vahel ei saa täpselt aru, näiteks siis, kui tegemist on igavesti 25aastase daamiga. Lihtsalt tuleb iga kord mõistatada ja proovida. Kõige lihtsam on suhelda taksojuhtidega. Taksojuhiks vist muidu ei saagi, kui sa pole valmis rääkima keeles, mida sa päris hästi ei oska, või kui sa pole suuteline mõistatama, mida välismaalane öelda tahab. Nimelt on leedukeelsete tänava- ja kohanimedega see häda, et eestlane kipub neid valesti hääldama. Rõhk peab olema õiges kohas ja mõned häälikud häälduvad teistmoodi, kui eestlane arvab. Näiteks e-tähte on neil kahesugust, üks, mis hääldub pigem nagu meie ä, ja teine, mis on rohkem nagu e. Peale selle ei saa rõhku sõnas vist ennustada, see tuleb ilmselt pähe õppida. Meil pole aadressiga veel eksitusi olnud, ent teised välismaalased on rääkinud, kuidas taksojuht neid pärast aadressi ütlemist tühja pilguga vahib.

Iga kord, kui üks nooruk ütleb teisele soriukas (mugandatud ingliskeelne sorry), saab mõni väärikas leedu keeleteadlane pähe veel ühe halli karva. 

Üsna kiirelt saab meile selgeks, et leedu keelest aru saamiseks pole meie senisest keelepagasist suurt kasu. Kui jätta välja rahvusvahelised sõnad nagu internet või kino, siis ühiseid sõnu eriti pole. Mõned üksikud on, näiteks ratas ja kirvis. Need mõlemad tähendavad leedu keeles täpselt sedasama mida eesti keeleski, ratast ja kirvest. Enamasti tuleb aga tuletada ja otsida kaugemaid seoseid vene keele kaudu. Dviratis on jalgratas. Loogiline ju – kaks-ratas. Grybas on seen ja baravykas on puravik. Kui eestlased on uhked selle üle, et meil on 14 käänet, siis leedulased on uhked selle üle, et nende keel on algsele indoeuroopa keelele lähim elav keel. See, et leedu keel on konservatiivne ja selles pole uuendusi, on muidugi müüt. Moodsasse leedu keelde ronivad samamoodi sisse vene ja inglise, aga ka poola laenud. Iga kord, kui üks nooruk ütleb teisele soriukas (mugandatud ingliskeelne sorry), saab mõni väärikas leedu keeleteadlane pähe veel ühe halli karva. 

Leedulastel on oma riigi ja keele väiksuse suhtes samasugused kompleksid nagu eestlastel. Ah, mis meie, keegi ei tea meist midagi ja meie keelt ka ei osata! Täpselt nagu eestlane ei eelda, et võõras nende keelt räägib, ei oska seda oodata ka leedulane. Kord tellime koju toitu ja Marre tänab kullerit leedu keeles: «Ačiū!» Kuller satub segadusse, sest ta arvas, et Marre ei räägi leedu keelt, aga kujuta ette, nüüd tänab daam teda perfektse hääldusega leedukeelse sõnaga! «Very fluent,» kiidab ta Marre keeleoskust, kui saab aru, et tegemist on siiski välismaalasega. Leedulase nägu lööb särama niipea, kui sa talle paar leedukeelset sõna ütled, isegi kui need on vaid labas (tere) või viso gero (head aega). Eks meilegi ju meeldib, kui hispaanlane või šotlane hea tahte märgiks paar sõna eesti keeles pursib.