:format(webp)/nginx/o/2020/05/21/13112065t1ha11e.jpg)
Loe katkendit Epp Petrone teose «Kas süda on ümmargune?» kolmandast osast «Jumala juurde». Raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…
Mumbai, oktoober 2001
Reisiraamat on meid juba hoiatanud, et India rongid hilinevad väljumisega legendaarselt palju. Jah, me teadsime. Aga ikkagi on see uskumatu: rahvas istub rongi peal, justkui kohe-kohe minek, aga millegipärast seisame jaamas veel kaks ja pool tundi. Iga natukese aja tagant avaneb uks, vagunisse tuleb eeskojast pahvak uriinihaisu ja sisse ronib mõni uus kerjus või mitu. Küll näeme kummaliste muhkudega kaetud ema ja last, küll ilma ühe või teise jäsemeta ringi liipavaid täiskasvanuid. Nõudlikult surub ilma jalata mees oma jalakondi mulle peaaegu sülle, ilmega, et enne ta seda ära ei võta, kui on raha saanud. Hirmus on. Kui ta mind puudutab, kui suure tõenäosusega ma siit mõne haiguse saan?… Jah, ma annan raha. Mingu ära, jätku mind rahule. Jalatu mees kaob ja hetke pärast liipab uus asemele.
Võibolla oleks ikka kallima rongipileti pidanud ostma? Ostuhetk juhtus nii kiirelt, meil polnud mahti hinda kodusesse rahasse ümber arvutada. Nüüd pole teha muud kui tõdeda, et kallim ja privaatsem vagun oleks tegelikult ka päris odav olnud…
Meie vastas istuvad kaks naist ja kaks last. Nende rongile panemine on perekondlik üritus, kuhu on kaasatud ka kuus meest. Kõik istuvad rahulikult, tihedalt külg külje kõrval, ajavad omavahel naljajuttu, tunnid lähevad… Isegi kella nad ei vaata. Kui lõpuks rong liikuma hakkab, hüppavad mehed viimasel hetkel maha ja jäävad jaama lehvitama.
/nginx/o/2020/05/17/13105417t1h4b57.jpg)
Ja lõpuks sõidame! Mitte just väga kiirelt, aga ega kiiret polegi. Tunnid tiksuvad. Vahepeal tehakse kummalisi peatusi kusagil keset tühermaad, kus jaamasid pole. Rong on hiiglama pikk ja me ei näe, mis seal ees toimub. Võibolla on mõni lehm end raudteele lesima keeranud? Tänaval nägime enne sellegi olukorra ära, et end mõnusalt posti vastu sügav lehm võib tõesti liiklusseisaku põhjustada. Enne autod ja rikšad edasi sõita ei saa, kui lehm on oma püha selja ära süganud ja edasi jalutanud. Aega on!
Tasapisi hakkab see indiapärane «kiiret pole kuhugi» mulle naha vahele imbuma. Aeg voolab omamoodi rütmiliselt, seda tähistab iga natukese aja tagant meist mööda kõndiv ja ninahäälel undav poiss: «Koofii! Tšaaai!» Meie juures jääb ta iga kord seisma, küünitab teeklaasidega kandiku otse meie nina alla ja tõmbab küünega klõbinal klaasidest üle. Küüned on tal pisikeste mustade küünealuste rantidega, see ei tekita meis kuidagi soovi neist klaasidest jooki tellida. Kuidagi põnevalt rõve on olla, sees iiveldab. Peatustes tuleb platvormilt meie aknasse rasvakärsahaisu ja muidugi seda kummalist magusvürtsikat aroomi. Kuigi tamburist tuleva uriinilõhnaga segatud, on see ikkagi isuäratav.
Kui meie juurde saabub pruunis univormis mees, hüüdes «Õhtusöök!», siis üritame aeglaselt ja lihtsalt välja uurida, kas toit on meie pileti hinnas sees. «Õhtusöök!» karjub mees ähvardavalt vastuseks, tundub, et see on ta sõnavara ainuke ingliskeelne sõna. Lööme käega ja nõustume. «Jaa, jaa! Õhtusöök!» Toidu hind on Indias nii odav, võime ju ka piletile peale maksta, kui pärast raha nõutakse. «Õhtusöök!» karjub mees veel, kaob korraks, siis paneb meie ette fooliumipakid.
Koorime need lahti. Täiesti maitsetu riis ja nii vürtsikas kanakaste, et isegi lõhn võtab hinge kinni ja ajab köhima. Kaks toitu tuleks ilmselgelt läbi segada, törts ülivürtsikat ja hunnik ülimagedat võiks kokku söödava anda, aga kokkusegamist takistavad paar asjaolu. Kus siin käsi pesta? Ja miks siin lusikat ei ole? Üritame lödistada magedat ja vürtsikat kokku ilma sõrmi kasutamata, aga söödavat kraami me sellest kokku ei saa. Nii kahju. Meie esimene India toit tuleb rongiaknast välja visata – prügi mahaviskamisega tuleb Indias harjuda, õpetas juba reisiraamat. Naabrinaistele seda kinkida ei saa, nad näitavad näpuga kanatüki poole ja raputavad pead. Taimetoitlased. Ja nii meie läga lendabki… ilmselt mõnele pühale mööda jalutavale lehmale.
Hilisõhtut ilmestab taas «Õhtusöök!» röökiv mees. Esiteks nõuab ta meilt raha eelmise toidukorra eest, saab selle ja röögib siis uuesti: «Õhtusöök!» Ahah, ta pakub uut õhtusööki? Kas taimetoitu saab? Saab, tundub nii. Mees vangutab pead ja lahkub meie juures, röökides teises vaguni otsas edasi: «Õhtusöök!» ja siis kaob kaugusse. Hetk hiljem tuleb vahekäiku pidi teine vormimees ja papptaldrikud omletiga. «Õhtusöök…» ütleb ta malbelt. Võtame, maksame. Hea magus omlett, nagu pannkook! Oleme just lõpetanud, kui saabub tagasi esimene vormiriides mees, «Õhtusöök!» röögib ta ja tõstab meile kaks karpi ette: see on rohekas löga koos riisiga. Kuigi meil ühist keelt napib, on ilmselge, et peame mehe sõnul ka selle toidu välja ostma, sest see on spetsiaalselt meie tellitud ja meile rongi sügavusest kohale toodud. Nojah, ilmselt vormimehed omavahel ei kommunikeeru ja me oleme ostnud topeltsöögid.
Ostame ka teise toidu välja ja kingime selle tukkuvatele – õigemini silmanurgast mängu jälgivatele – kupeekaaslannadele. Pole raske teha kehakeeles selgeks: «Mul on kõht nii täis ja ma tahan selle su lastele kinkida.» Ja kõigile arusaadavas keeles veel kord, üks, kaks, kolm ja korraga: «Õhtusöök!»
«Liha ei ole?»
«Liha ei ole!»
Vanem naine naeratab ja vangutab jaatava tänuga oma pead. Hakkan juba vaikselt vahet tegema, milline on eitav ja milline jaatav peavangutus.
Inimene harjub ka räpasusega kiiresti. Veel täna hommikul, kui siia rongi sisse ronisime, tundus pilt trööstitu. Eriti kohutavad tundusid lae alt paistvad magamisriiulid. Vahed on nii kitsad, et vaevu saab pead tõsta, ja nende kõrval on suur ventilaator, mis on kunagi olnud valge, aga nüüd tumehalli kõntsakihi alla peitunud.
Just seal riiulil kõntsakihi sees me selle öö veedame. Vahepeal segab tolm hingamist, aga muidu on tunne hea. Hiiglama mõnus on magada liikuvas rongis, ja seda peab meie rongi kiituseks küll ütlema, et kui ta lõpuks Mumbais liikuma hakkas, siis edasi on ta seda teinud täiesti tublilt! Ja just parasjagu mõnusalt. Ei liiga aeglaselt, ei liiga kiirelt.
Hommikul koorin oma magamisriiulil kägaras olles hommikusöögiks granaatõuna, mille ühelt vagunist läbi kõndinud puuviljamüüjalt ostsin, ja seda tilgub veidi maha. Salvrätt, millega mahla ära pühin, muutub pigimustaks. Ja pink, tuleb välja, ei olegi musta värvi – pühitud kohast hakkab kumama hoopis sinine.
Algab mu teine päev Indias.