Joel Juht: 12 aastat loobusin oma sünnipäevadest ja kõigest, mis võiks raha kulutada

Joel Juht. Foto: Vladislav Musakko

Joel on nii enda ja seeläbi justkui terve leegioni noorte inimeste eludes olnud juht suure algustähega. «Ma ei tea, kas ta ise teab, kui palju ta minu elu on muutnud,» lausus üks tema asutatud JJ-Street Company tänavatantsukooli õpilastest Kanal 2-e saates «Oled jätnud jälje».

Joel Juht «Võitlus ei-vastustega». Foto: Helios

Joel on elav näide sellest, et elutantsulava vallutatakse eranditult oma hingekõla taktis ja olgu proovitundides sammud kui tahes keerulised, siis õige koreograafia jõuab järele, lihtsalt varem või hiljem. Joeli loos pole praktika paradokse, sest päris kõik võidud ei ole tulnud võitluseta ja ta teab seda tunnet, kui tossupaelad on lahti seotud ning ees ootamas komistamine, kuidas siis taas veelgi tugevamini püsti tõusta ja edasi minna, seejuures pakkudes muutusi paljude eludes. Unistusest muuta maailma läbi tantsu on saanud reaalsus ja tema elutöö, mis puudutab noorte kui ka vanemate kaasteeliste hingi ja annab sihi tulevikuks ning usu, et kõik on võimalik kui teed selle nimel südamega tööd.

Siin on kaheksa lõiku raamatust «Joel Juht. Võitlus EI-vastustega», mis kirjeldavad, milline võib olla teekond eduni. Tee eduni pole alati sugugi kerge teekond.

1. Joel ammutas mõnikord inspiratsiooni internetist leitud ja välja trükitud tantsupiltidelt, kus keegi seisis pea või ühe käe peal. «Mäletan, et Tartus vana kaubamaja teisel korrusel oli vahekoridor, kus oli hästi libe ja hea põrand – seal käisime poistega harjutamas, sest meil ei olnud raha, et treeningsaali minna. Põhimõtteliselt kasutasimegi kaubanduskeskuste nurgakesi ära. Me ei teinud seal kellelegi kurja, meil oli vaja lihtsalt kohta, kus harjutada. See oli päris lahe tegemine: kuskil kaubamaja nurgas, ilma muusikata. Naljaga pooleks – sul polnud sedagi, kust muusikat maha mängida. Lõpuks saime väikse maki, patareidega.»
2. «Inimesed võiksid aru saada, kui raske see on olnud. Ei olnud nii, et Joel Juht või keegi teine lihtsalt tuli, hakkas tegema ja nii läkski. Alguses pidi väga palju rääkima, avalikult ja meedias, mis on tänavakultuur. Selleks, et seda saaks teha ja arendada. Kui sa oled noor, siis pole hirme ka, sest sinult pole midagi võtta. Näed mingit valgust ning selle poole sa kõnnid.»
3. Joel möönab, et samal ajal algas tosin aastat kestnud elustiil, kus ta sõitis iga päev tundide kaupa üle Eesti eri kohtadesse trenne andma. Noorte nimel, kes tahtsid tänavatantsu teha. Koormuse suurenedes tekkis tal üks õpilane, kes vahepeal tema eest sõitis. «Olen terve Eesti läbi sõitnud. Ise juhtisin autot, siis andsin trenni, paari tunni pärast sõitsin uude kohta, andsin uuesti trenni. Istusin ja rääkisin nende noortega.»
4. Joel oli tollal valmis iga sendi pooleks saagima. Sestap elaski ta moel, mis tavakodanikule võib mõistetamatuks jääda. «Kuna mul ei olnud rikkaid vanemaid, kes oleksid toonud kotiga raha, pidin ise kuidagi majandama. Andsin endale väga selgelt aru, et kui ma kogun 12 aastat raha, tekib mul võimalus investeerida ja rohkem teenida. Et ma ei peaks iga päev kaheksa tundi kopikat taga ajama. Et ma ei sõltuks kellestki ega millestki. Minu eesmärk oli saada lapsevanemaks, kellel on oma lapse jaoks rohkem aega, kui minu vanematel minu jaoks oli. See on olnud ka tõukeks, miks ma nii palju ennast push’in ja teen korraga – et mul oleks pere jaoks aega.»
5. «Olin enneaegne laps,» lausub Joel. Veel vähem kui valentinipäeva ette näha, osanuks keegi ennustada, et sest kidurast beebist saab kolmeaastasena tantsuhuviline ning tulevikus kasvab ta Eesti hiphopitäheks.
6. Joel riputas oma kodulehele tunnuslauseks «When others sleep, I run» ning seadis eesmärgiks kõrbemaratoni. Mitte lihtsalt, vaid maailma ühe raskeima ultramaratoni Maroko kõrbes. Ühelt poolt tahtis hulljulge Joel iseennast proovile panna, teisalt soovis lastele head teha ja koguda toetajate abiga raha Siimusti lastekodule tervisepargi rajamiseks.
7. «Kõik asjad lihtsalt ise tulid mu juurde. Kuigi ma tegin selle nimel palju tööd. See on lihtsalt minu lugu. Jah, ma olen andekas. Aga on andekamaid ja tublimaid. Mina lihtsalt olen olnud aus ja teinud tööd, nagu jaksan.»
8. «Kui Tallinna tagasi jõudsin, magasin oma stuudios – elamist mul ju ei olnud. Kõik see 12 aastat loobusin ma oma sünnipäevadest, reisimisest ja muudest asjadest, mis vähegi võiksid raha kulutada. Mul ei olnudki muud elu, aga see töö oli seda pingutust väärt.»