«Kahjuks leidis aset ainult üks kaklus, ja seegi lõppes kiiresti. Sellest hoolimata oli jooming hea!»

Illustratsioon viikingitest 19. sajandist. Foto: akg/North Wind Picture Archives/Scanpix

Tonny Gulløvi seikluslikus viikingisarjas on nüüdseks ilmunud kaks osa: «1000-aastane kuningriik» ja äsja ilmunud «Kuningapere». Sarja peategelane Ulv Palnatoke jutustab oma 1000 aasta vanust saagalikku lugu Gorm Võimsast, Knud Gormsønist ja Harald Kuningapojast, keda me täna paremini tunneme kui Gorm Vana, Knud Dana-Asti ja Harald Sinihammast. Ajastutruu viikingisari on haaravate võitlusstseenidega, karm ja humoorikas lugu ajast, mil võimukad taanlased pidasid rikkust ja kuulsust jahtides veriseid võitlusi nii omavahel kui ka paljude teiste rahvastega. Loe raamatust katkendit!

Kui ma lõpuks Peterbuhri peosaali tagasi jõudsin, siis tegin seda koos Battewaldiga, kes oli käinud oma kongis ja pakkinud skaldiameti jaoks ebatavaliselt palju asju kaasa. Peosaali oli nüüd neljakandiliselt paigutatud mitmeid tugevaid tammepuidust söögilaudu ja pinke. Keskel oli tühi põrandaruum, ja aukohad asusid väljapääsu vastas. Seal istusid Guthrum ja Knud, kuid tool Knudi kõrval oli tühi. Ta viipas mind enda juurde.

«Ulv,» hüüdis Knud. «Sa istud minu vasakul käel.» Ma käskisin Battewaldil oodata sissepääsu juures, kust ma teda näeks, ja vastata kõigile, kes teda solvavad, et mina olen ta isand.

«Näita minu peale, ja ütle Ulv Palnatoke,» ütlesin ma ja kõndisin Knudi juurde.

«Kus sa olid?» küsis Knud ja võttis oma hõbedast õllekruusist tubli lonksu. Ma istusin tema kõrvale ja tundsin uhkust, sest polnud ühelgi joomapeol nii tähtsal kohal istunud.

Tonny Gulløv «Kuningapere». Foto: Helios

«Õlut!» möirgas Knud orjale, kes kohe minu kruusi õlut valas. Ta oli hirmust kange ja ajas õlut maha, aga ma olin heas tujus ega karistanud teda.

«Kus sa olid?» küsis Knud uuesti.

«Igal pool,» vastasin ma ja tühjendasin kruusi. «Suurepärane õlu.»

Knud irvitas häbematult.

«Kas naised ka midagi väärt olid?» Noogutasin ja ütlesin, et olid küll, ja kindlasti leiduks temagi maitsele mõni elavaloomuline mära.

«Elavaloomulised märad mulle meeldivad, aga…» Möire sissepääsu juurest sundis ta vait, ja esmalt uskusin ma, et Battewald oli mõne taaniga raksu läinud, mis talle kindlasti elu maksnuks, aga siis tundsin ära Bersi hääle.

«Tulge nüüd, te kaks paksu kärnkonna,» möirgas ta ja tõmbas köiest. Me sirutasime kaela, et näha, mida ta järel veab, ja ma hakkasin naerma.

Kõigi suureks rõõmuks tuli Bersi kannul kitsena isa Alcuin, kelle seljale oli seotud haavatud linnuseisand. Kuid isa Alcuin ei suutnud kanda palju rohkemat kui oma verist ürpi ja imelikku mütsi, nii et ta pidi laudade vahel roomama, Winston Peter seljal, samal ajal kui Bersi teda koledate sõnadega kutsus.

«Hoplaa,» hüüatas Bersi ja virutas Winstonile tagumikku, nii et isa Alcuin otsmiku vastu kivipõrandat lõi. Müts lendas peast, isa Alcuin vandus karvaselt ja Guthrum tõstis oma kruusi toostiks ja palus kellelgi sellel kaagutaval kanal suu kinni panna. Selleks kellegiks sai Bersi, kes rusikaga isa Alcuinile vastu pead virutas. Kaagutamine vaibus, aga ei lõppenud täielikult, sest isa Alcuin oli maruvihane. Battewald näis ühtlasi hirmust kange ja vihane, aga ma tabasin ta pilgu ja raputasin pead. Ta noogutas kergelt ja peitis seejärel näo oma paksudesse kätesse.

«Vaimuliku terviseks…» Guthrum pööras minu poole. «Mis ta nimi nüüd oligi?» Ma ütlesin talle nii isa Alcuini kui Winston Peteri nime.

«Isa Alcuini ja Winston Peteri terviseks. Odini ja Valhalla sõdalaste terviseks,» hüüdis Guthrum. «Hakkame nüüd sööma ja jooma.» Me jõime jumalate ja oma langenute terviseks, mis on pärast lahingut või enne võidupeo algust tavaks. Minu pilk oli kinnitatud vaimulikule ja Ealdormandile, kes olid minust vähem kui kolme sammu kaugusel.

Köied olid maha kukkunud ja Winston Peter ei rippunud enam isa Alcuini seljas, vaid lebas põrandal. Vaimulik istus tema kõrval ja vaatas kordamööda mind, Knudi ja Guthrumit, kui ta huuled liikusid samal ajal, segades omavahel palveid ja needmisi. Oleks see hull vaimulik vaid pomisemisega piirdunud, siis oleks võinud nornid ta elulõnga teistmoodi punuda.

«Aamen,» ütles isa Alcuin järsku nii valjusti, et summutas sellega Knudi ja Guthrumi vestluse. Mehed vaatasid verises, määrdunud kuues kõhna meest ja naersid, aga unustasid vaimuliku korraks, kui saabusid hästi lõhnavaid kandikuid kandvad orjad. Seaküljed, härjapraed ja ka üks õunte ja lilledega kaunistatud küps härjapea kanti ühes loendamatute leibadega laudadele. Ehkki me, taanid, peseme ennast saksidest tihemini, sööme hea meelega otse kandikutelt ja kasutame harva taldrikuid või söögialuseid. Ainult täis õllekruusid, üks sööginuga ja lõputu rida söögikandikuid – nii meile meeldis.

Winston Peter peaks saama kiitust oma oskuste eest orjade ja söögikolde valdajate hulgas kõrge standard säilitada. Söök oli suurepärane, nagu ka õlu, ja mõlemat jagati ohtrates kogustes. Nagu alati, kui voolab õlu, kaasneb sellega lõbus meeleolu, naer ja kaklused. Nii oli ka Peterbuhri peosaalis, kus vesteti lugusid, nii et saal kajas naerust. Lood olid nii lõbusad, et kahjuks leidis aset ainult üks kaklus, ja seegi lõppes kiiresti. Sellest hoolimata oli jooming hea!

«Muusika,» hüüdis Knud ja plaksutas käsi. «Muusikud, tulge sisse.» Paar närvilist meest sisenesid saali, käed kõvasti lautosid pigistamas, ja hakkasid mängima. Nende muusika ei kõlanud eriliselt uhkelt, sest nad suutsid vaevu oma instrumentidest kinni hoida. Knud vihastus selle peale nii kõvasti, et tõusis püsti ja viskas lähimat muusikut kondiga. Vise oli suurepärane ja kont tabas muusikut vastu otsmikku, aga kahjuks ei muutunud muusika sellest paremaks. Ühe muusiku laup jooksis nüüd verd ja tal oli raske jalul püsida, ja teine mängis veel halvemini kui enne. Vigastatud muusik kukkus selili ja minestas. Teine muusik hakkas hirmust veidi paremini mängima, aga siiski mitte märkimisväärselt.

«Kui elu sulle armas on, muusik, siis mängi, nii et jumalad Valhallas vait jäävad,» möirgas Knud, ja ehkki muusik tema sõnu ei mõistnud, oli tähendus selge. Knud seisis ikka veel ja hoidis kätt mõõgal, ilma et lautost oleks väljunud ühtegi mõistlikku heli.

«Hästi,» ütles Knud, kelle kannatus polnud just suurimate killast. «Siis peame leppima su surmakarjega.» Samal hetkel, kui Knud oma suurtooli eemale lükkas, hakkas laulma kõige kaunim hääl, mida kunagi kuulnud olen. Mu pilk vaatas hääle suunas ja jäi üllatuseks Battewaldil pidama. Väike paks munk seisis, käed välja sirutatud, ja laulis, nii et Knud, naer ja vestlus vaikisid. Kogu aja jooksul, mis Battewaldil kulus laulu laulmiseks, valitses Winston Peteri suures peosaalis vaikus, ja kui ta lõpetas, lainetas talle vastu aplaus. Keegi ei saanud aru, millest mu skald oli laulnud, kuid see oli kauneim asi, mida ma kogu oma lühikese elu jooksul kuulnud olin.

«Kes sa oled?» küsis Knud ebatavaliselt leebelt.

«Ta on minu vandega seotud skald, isand,» vastasin mina, sest Battewald ju meie keelt ei mõistnud.

«Sinu?» Ma noogutasin. Knud uuris Battewaldi ja siis mind.

«Ta meenutab vaimulikku?»

«Seda ta ka oli, kui ma ta leidsin. Nüüd on ta skald.»

«Laula veel midagi, skald,» nõudis Knud.

«Ta nimi on Battewald, ja ta ei mõista meie keelt.»

«Ütle skaldile, et ta laulaks veel ühe laulu.» Ma palusin Battewaldil veel laulda, mida ta ka tegi, ja see kõlas sama kaunilt kui esimesel korral. Kui ta vaikis, viskas Knud mungale kuldmündi, ja kui ma poleks Knudi nii hästi tundnud, siis oleksin võinud vanduda, et tema silmanurgas oli pisar. Võibolla oli see kõigest hallis hõljuv suits, mis Knudi silmad kipitama pani, sest seda kerkis koldest palju. Ma tõusin ja tõstsin oma õllekannu.

«See, kes laulvat skaldi ilma minu loata puutub, vastutab ise tagajärgede ja minu ees,» ütlesin ma valjult ja selgelt ja vaatasin Knudi. «Sina oled loomulikult erand, isand.»

«Hästi öeldud, Ulv. Keegi ei puutu skaldi.» Sellega oli Battewald enam-vähem kaitstud, mida oli rohkem, kui sai öelda isa Alcuini ja Winston Peteri kohta. Isa Alcuin oli taas hakanud siunama, seekord Battewaldi, et too jubedatele paganatele meeldida tahab, ja ehkki paljud saalis meest ei mõistnud, oli hääletoon kile ja tige. Väga ärritav. Asi läks veel hullemaks, kui ta valjuhäälselt jampsima hakkas.

«Oh, kõikvõimas Isa,» jampsis vaimulik. «Saada oma surmainglid tapma kõiki paganaid, kes su ees ei kummarda ja oma valedest jumalatest lahti ei ütle…» Knud saatis lendu veel ühe kondi, ja ehkki see märki ei tabanud, hakkas isa Alcuin vängelt vanduma ja näitas ähvardavalt Knudi peale.

«Käevõru mehele, kes vaimulikule pihta saab,» möirgas Guthrum, kes taipas piisavalt mõistmaks, et isa Alcuin needis Knudi. Kondid, terved lihatükid ja isegi üks jalanõu sadasid isa Alcuini peale, kes ainult valjemini karjus. Alles siis, kui Knud terve härjapea haaras ja sellega vaimuliku otsmikku tabas, jäi too vait. Vise oli uhke ja nõudis palju jõudu, sest härjapea oli suur ja raske.

«Te kõik olete lootusetult kadunud,» kokutas isa Alcuin, ohkas raskelt ja vajus elutuna põrandale, veri sügavast otsmikuhaavast välja pulbitsemas. Isa Alcuin ei tõusnud enam kunagi, ja sellega kaotasid saksid oma kõige pühama vaimuliku ja meie hea hulga hõbedat lunaraha eest. Sellest oli kahju, aga mehe vaikus oli kogu hõbedat väärt.