:format(webp)/nginx/o/2020/05/27/13120995t1h5fb1.jpg)
Raamatublogija Mariann Vendelin võttis vastu väljakutse lugeda sel aastal läbi Ameerika ilukirjanduse klassika – Margaret Mitchelli «Tuulest viidud».
Mahukas teos, mida peaks lugema kõik, kelle meeldivad ajaloolised romaanid
1861-1873. Tara & Atlanta, Georgia. Iirimaalt emigreerunud Gerald O'Hara elab Ameerika unistust. Temast on saanud jõukas mees, Tara, puuvilla istanduse omanik, abikaasa ja isa kolmele tütrele. Neist vanim on Scarlett, isepäine kaunitar. Neiu elu keerleb ümber austajate, ilusate kleitide ning aiapidude ning ta ei salli üldse, kui palju aetakse juttu tulevast sõjast. Scarletti jaoks on kõige olulisem, et Ashley Wilkes talle armastust avaldaks, kuid noormees kihlub oma nõbu Melanie'ga. Sõda jõuab kohale ning noormehed lähevad kõik lahingusse. Kiiruga peetakse pulmi ning ka Scarlett abiellub, kuid mitte armastusest. Tema elu muutub drastiliselt, ei ole enam lõbusaid pidusid ega nägusaid noormehi. On sõja-aastad, mille naine veedab Atlantas, põetab haavatuid ja ootab armastatut tagasi. On rekonstruktsiooniaeg, kus kindlad ei ole ei katus pea kohal ega järgmine toidukord. On Rhett Butler, keda Scarlett ega ülejäänud Atlanta sugugi ei salli, kes kord kaob ja siis ilmub jälle välja. Scarlett ei vannu saatusele alla, trööstides ühiskonna norme, et saada oma tahtmist.
Piinlik küll, aga tegelikult ei olnud mul täpselt aimu, millest «Tuulest viidud» jutustab. Teadsin küll ähmaselt, et seal on Ameerika ja sõda ja armastus, aga rohkemat mitte. Eeldasin, et rõhk on viimasel, sest olin kuulnud, et see on armastusromaan ning ootasin pidevalt, millal lugu imalaks muutub. Seda ei juhtunudki. Armastus oli küll loos olemas, nii varjatult kui otse nina all, aga mind võlus loo juures hoopis ajastute vahetuse kujutamine ning tegelaste areng.
Tegelased eesotsas Scarlettiga olid väga meeldejäävad. Mind üllatas väga, kuivõrd ebameeldivana kirjanik oma peategelast kujutas. Alguses ei sallinud ma sugugi tema edvistamist ega palavat soovi saada oma käpa alla kõik noormehed. Hiljem mõjusid Scarletti isekus ning oma jonni ajamine hoopis värskendavalt, kui sõja puhkedes saab selgeks, et need on edasiviivad omadused. Lisaks ei mõjunud tema ajastu normidele vilistamine ebaloomulikuna nagu mitmete teiste tugeva naispeategelasega teoste puhul. Ma tegelikult ei saanud enne viimast peatükki arugi, kui südamelähedaseks Scarlett raamatu jooksul mulle saanud oli. Ühtäkki avastasin end talle kaasa elamast. Margaret Mitchell üllatas veel - Scarlett küll arenes, kuid mitte selles suunas, mida eeldasin. Mulle meeldis eriti, et naine jäi lõpuni iseendaks ning ei läbinud mingit maagilist muutust.
«Tuulest viidud» on kõige mahukam teos, mida viimasel ajal lugenud olen. Suurt lehekülgede arvu ei peaks aga kartma. Esimene osa ehk «vanad head ajad» oli veidi tüütu, kuid mida lähemale jõudsid lõunaosariigid sõja kaotamisele, seda põnevamaks lugu läks. Üks põnevamaid stseene oli kindlasti Atlantast Tarasse põgenemine, aga ka edasine heitlus istanduse pärast. Ma ei ole varem Ameerika kodusõjast lugenud ning rekonstruktsioon oli seega võõras teema. Täitsa nukraks tegi, kuidas üks ajastu läbi sai, perekonnad laostusid ning uhked hooned maha põletati. Kontrast kahe eluviisi vahel tuli väga hästi välja. «Tuulest viidud» esindab siiski vaid üht vaatepunkt - kuidas olukorda nägi jõukast klassist naine. Huvitav oleks lugeda ajastust ka teistest vaatepunktidest - istanduste orjade, majaorjade ja jänkide silme läbi.
Margaret Mitchell (1900-1949) oli ameerika kirjanik. Ta sündis Atlantas, Georgia osariigis jõukasse perekonda ning elas seal terve oma elu. «Tuulest viidud» on tema ainus romaan. Kirjanikku mõjutas suuresti lapsepõlv, mida täitsid vanaema ja Könföderatsiooni veteranide mälestused kodusõjast ja rekonstruktsioonist. Kui Margaret oli kuueaastane, viis ema ta tuurile, kus ta nägi hävinud istandusi ning varemete vahel uhkelt seisvaid korstnaid - Shermani valvureid, mis tüdrukule igaveseks meelde jäid. Ema rääkis tütrele kadunud maailmast, milles istanduste omanikud elasid, kuni järsku kõik muutus. Noor Margaret armastas lugemist. Tema nägemust Ameerika kodusõjast kujundasid Thomas Dixoni teosed, mis näitasid Lõuna valgeid ohvritena ning rekonstruktsiooni õudusena. Margaretil oli väga elav kujutlusvõime ning ta hakkas ise lugusid kirjutama, esmalt loomalugusid, siis muinas- ja seiklusjutte. Kirjutamisest sai tema relv maailma vastu. Inglise keele õpetaja märkas tüdruku talenti ning julgustas selle arendamist. Margaret jätkas ema õhutusel õpinguid Smithi kolledžis, kuid jättis selle pooleli, kui ema Hispaania grippi suri, et võtta üle tema roll ühiskonnas. 1922. aastal alustas naine karjääri ajakirjanduses, kuid lahkus ametist juba 1926 pahkluuvigastuse tõttu. Samal aastal alustas ta oma romaani «Tuulest viidud». Soovituse romaani kirjutamiseks sai ta abikaasalt, kes oli tüdinud raamatukogus käimisest, et vigastusest taastuvale naisele meelelahutuseks lugemist tuua. Mees ostis talle ka trükimasina ning järgmised kolm aastat töötas Margaret usinalt oma raamatu kallal. Raamat ilmus viimaks 1936. aastal. Romaan on pälvinud Pulitzeri preemia ning on hääletatud Ameerikas populaarsuselt teiseks raamatuks pärast Piiblit.
«Tuulest viidud» on romaan Ameerika kodusõjast, kui maailm, milles jõukad lõunaosariiklastest istandusteomanikud elasid, lakkas sellisena eksisteerimast. Selles raamatus on väga meeldejäävad tegelased. Peategelane Scarlett O'Hara on isekas, omakasupüüdlik ning valmis teised jalge alla trampima, et oma tahtmist saada ja heaolu tagada ning ta ei muutu 12 aastaga sugugi meeldivamaks, aga ometi hakkas ta mulle meeldima. Üldse üllatas raamat mind positiivselt, võttes korduvalt minu jaoks ootamatuid suundi. Lisaks tunnen, et tean nüüd rohkem Ameerika kodusõjast. Kui sulle meeldivad ajaloolised romaanid, siis sa pead seda lugema!