Merit Raju on Hingele Pai ajakirja looja, raamatu «Kõhule pai» ning iga-aastase joogafestivali korraldaja. Tema sulest on ilmunud uus raamat, mis on suunatud taas naistele. Raamat «Sõltumatu naine» on eriline investeerimisraamat, mis sai alguse puhtalt Meriti isiklikust taipamisest ja väga haavatavast hetkest, mil lapsega kahekesi elades ja ettevõtjana läbipõlenuna tuli arusaam, et ta on hädas.
Merit Raju: eesmärkide saavutamise eeldus on oma elus vastutuse võtmine
Merit Raju uus raamat «Sõltumatu naine» on eelkõige kirjutatud naistele. See raamat muudab sinu elu – kuidas sa mõtled, oma raha ja päeva korraldad, kellega läbi käid ja kuidas end oma elus tunned. Sul on rohkem valikuid ja vähem sundkäike.
Mida tähendab oma elus vastutuse võtmine?
«Väga jämedalt jaotades on olemas kaht sorti inimesi: need, kes saavutavad eesmärke, mis on neile olulised, ja need, kellel on vabandused,» räägib Merit oma raamatus. «Eesmärkide saavutamise eeldus on oma elus vastutuse võtmine. Ei mingit peitust. Ei mingeid mänge. Ei mingeid otsitud vabandusi.»
Meriti sõnul käib vastutus kuidagi allhoovusena, seda pole kohe selgelt näha ja võib-olla sa isegi ei tea, kas sa oled oma elu eest päriselt vastutuse võtnud või mitte.
Oma elu eest vastutuse võtmine pole olnud lihtne ega kerge, küll aga on see tundunud loomulik tee. «Lapsepõlvekodu lugu on minu valus investeerimiskogemus, mis juhtus eelmise finantskriisi ajal. Ostsin oma lapsepõlvekodu müügist saadud raha eest finantsnõustaja soovitusel midagi väga riskantset, millest ma tegelikult üldse aru ei saanud,» meenutab ta. «Alles tagantjärele, kui need Aserbaidžaani kullakaevandused osutusid tegelikult väärtuseta poriaukudeks, hakkasin tasapisi mõistma.»
Merit otsis pikalt vastust, mida ta valesti tegi. Ja arusaamine saabus alles kümme aastat pärast seda kogemust. «Ma ei teinud endale asja selgeks, ei teinud kodutööd ega võtnud ise vastutust. Kõik tuleb ise üle kontrollida ja oma teadlik valik teha, mitte lasta teistel seda meie eest teha, et nad võtavad vastutuse,» teab ta nüüd.
Vastutus aja kasutamise eest
Vastutus on meil ka oma aja ees, oma eluaja kasutamise ees. «Ja seda tajun ma eriti teravalt nüüd, kui olen 41,» räägib Merit oma raamatus. «Mul on olnud õnne tunda ära oma tee ja järgneda oma intuitsioonile, kuigi see on mind tavalise edu rajalt viinud hoopis krõbedamatele ja samas mulle tundub, et ilusamate vaadetega teedele.»
Just 40ndate valguses hakkas Merit mõtlema, et tal on vaja ka passiivsemat lisasissetulekut. Midagi, mis annab talle vabaduse olla loov, mis ei sõltu tema tegemistest või mittetegemistest. «Ma tunnen, et mul on energiat küllaldaselt, aga mu aeg on piiratud,» selgitab ta. «Justkui fookus läheks täpsemaks ja mõnedki asjad, mis sellest välja jäävad, saavad minult nüüd vahel julgelt vastuseks ei.»
«Vastutuse võtmine käib ka oma uskumuste, mõtete, tunnete, käitumiste kohta. Kõige eest vastutada muidugi ei saa ja on väliseid jõude, aga on ka sisemisi. Vastutame ju oma mõtete eest – mis omakorda toovad reaktsioonidena kaasa tundeid,» räägib Merit.
Sina vastutad viisi eest, kuidas reageerid. Vastutamine tähendab, et sa ei lähe läbi lati alt, sa vaatad endale otsa ning ei kasuta enam süüdistamist, kurtmist ega kritiseerimist. See tähendab ausust, julgust ja otsustuskindlust. «Asenda «ma ei saa» millegi ausamaga, nagu «ma ei viitsi», «ma ei taha» vms. Ja kaua sa seda vabandust enda peas kuulata enam ei taha. Nii jõuad sa enda jaoks oluliste tegudeni,» soovitab ta proovida.
«Kui sul tekib impulss midagi olulist teha, pead tegutsema samal hetkel. Isegi sekund loeb,» toob ta välja olulise punkti.
Enamik inimesi triivib läbi elu, olemata enda jaoks selgeks mõelnud, kuhu nad teel on. Paljud inimesed soovivad, et miski või keegi väljastpoolt ütleks neile, mida nad peaksid tahtma – nagu see oli kooliajal. Oma teeotsa otsimine on kindlasti raskem, aga rahuldustpakkuvam, kuigi vahel tahaks selgeid lahendusi, ühte valikut. Tihtipeale on soovitusi seinast seina ja see võib ajada segadusse. Mitmetest teooriatest, soovitustest ja teiste arvamusest oma tee, arvamuse, valiku kristalliseerimine nõuab kogemist, läbi tunnetamist. Just seda ise vastutuse võtmist. Ja kui see on tehtud, on selgus ja kergus kõiges.
«Tüüpiliselt just enne suuremat läbimurret elus jõuame me oma mentaalsete ja emotsionaalsete piiranguteni. Tundeni, et elu kukub kokku. Et hirm on halvanud. Sul peavad olema toetajad, kelle abil sellistest kohtadest üle saada,» räägib Merit Raju oma raamatus «Sõltumatu naine».