Vastutus aja kasutamise eest
Vastutus on meil ka oma aja ees, oma eluaja kasutamise ees. «Ja seda tajun ma eriti teravalt nüüd, kui olen 41,» räägib Merit oma raamatus. «Mul on olnud õnne tunda ära oma tee ja järgneda oma intuitsioonile, kuigi see on mind tavalise edu rajalt viinud hoopis krõbedamatele ja samas mulle tundub, et ilusamate vaadetega teedele.»
Just 40ndate valguses hakkas Merit mõtlema, et tal on vaja ka passiivsemat lisasissetulekut. Midagi, mis annab talle vabaduse olla loov, mis ei sõltu tema tegemistest või mittetegemistest. «Ma tunnen, et mul on energiat küllaldaselt, aga mu aeg on piiratud,» selgitab ta. «Justkui fookus läheks täpsemaks ja mõnedki asjad, mis sellest välja jäävad, saavad minult nüüd vahel julgelt vastuseks ei.»
«Vastutuse võtmine käib ka oma uskumuste, mõtete, tunnete, käitumiste kohta. Kõige eest vastutada muidugi ei saa ja on väliseid jõude, aga on ka sisemisi. Vastutame ju oma mõtete eest – mis omakorda toovad reaktsioonidena kaasa tundeid,» räägib Merit.
Sina vastutad viisi eest, kuidas reageerid. Vastutamine tähendab, et sa ei lähe läbi lati alt, sa vaatad endale otsa ning ei kasuta enam süüdistamist, kurtmist ega kritiseerimist. See tähendab ausust, julgust ja otsustuskindlust. «Asenda «ma ei saa» millegi ausamaga, nagu «ma ei viitsi», «ma ei taha» vms. Ja kaua sa seda vabandust enda peas kuulata enam ei taha. Nii jõuad sa enda jaoks oluliste tegudeni,» soovitab ta proovida.