Joel Juht on peamiselt tantsija ja koreograaf ning Eesti esimese tänavatantsukooli JJ-Street Dance Company looja. Ühtlasi on ta ettevõtja, juht, sportlane, aktivist. «Joel on ühest küljest lapsemeelne, aga teisalt suure südamega poiss, kes hoiab ühtmoodi nii noori kui vanu inimesi,» on öelnud Reet Linna. Joeli raamat «Võitlus ei-vastustega» räägib tema mitmekülgsest senisest eluloost väga ausalt ja avatult. Loe raamatust katkendit!
Joel Juht esimesest tänavatantsufestivalist: see oli suur šokk!
Oma festival ja suur šokk
Joeli tantsukool edenes vuhinal. Tantsijad rügasid treeningsaalis, Joel juhendas ja juhtis. Esinemis- ja võistlemisvõimalusi oli aga kaunis napilt. Battle of EST küll oli, aga seda oli Joeli meelest vähe. See oli algul breikarite pärusmaa, kuid polnud mitte ühtegi battle'i vormis võistlust püstiste tänavatantsustiilide tarvis. «Meil ei olnud ennast kuskil näidata,» räägib Joel, et hiphop, locking ja house olid vaeslapse osas. «Selleks, et võistelda, tuli sõita Rootsi või Soome.»
Teisalt oli Joel osalenud Battle of ESTi korraldamisel, elanud seal üle suure pettumuse ning otsustas ise võistluse korraldada. Sellise, kus osalejatest üle ei lasta, vaid makstakse arveid korralikult ega jääda võlgu. Nii nagu Battle of ESTile kombeks. «Tundub, et nemad ei oska rahaasjadega ringi käia, aga mina tahtsin, et keegi ei räägiks teisel pool ookeani, et ärge Eestisse minge, sest seal raha ei maksta ja lubadusi ei täideta,» põhjendab Joel, mis oli teiseks tõukeks omaenda tänavatantsupidu käima lükata. «Tantsuringkond on ju selline, et kui kuskil mingi jama on, siis kõik kohe teavad.»
Mängu tuli Joeli sõber Oscar Rootsist, kes käis Eestis Joeli õpilasi treenimas. Oscar oli rootslaste tänavatantsufestivali StreetStar peakorraldaja sõber ja viis Joeli kokku StreetStari korraldajate Martin C. Ferretti ja Joachim Höveliga, kes Joeli lahkelt vastu võtsid. Selleks, et arutada läbi, kuidas oleks võimalik aastal 2007 korraldada Eestis püstiste tänavatantsustiilide lahing.
«Nii toimuski Salme kultuurikeskuses 2007. aastal Eesti esimene tänavatantsufestival,» on festivali ellukutsuja ja peakorraldaja Joel uhke. Tollal oli festival StreetStari tiiva all. «Kuna mul ei olnud mingisugust knowhow'd välistantsijate manageerimises, siis õppisin Martinilt ja Joachimilt, kuidas seda teha. Ega rootslased polnud odavad - selle vahendamise eest küsisid nad meeletu raha.»
Raha tuli festivalile kolmest kanalist: piletitulu, sponsorlus ja laen. «Minul nii suuri summasid ei olnud, panin oma korteri panti, et sellist rahvusvahelist võistlust teha. See-eest oli Tallinnas kohal kogu tänavatantsu line-up, aga masendav oli see, et kõik need, kes rääkisid Eestis tantsu arengust ei tulnud vaatama-osalema. Võistlemas oli 50 inimest, pealtvaatajaid saalis teine 50. Siis mõtlesin küll, et midagi on täiesti valesti. Minu jaoks oli see esimene suur šokk!»