Oma festival ja suur šokk
Joeli tantsukool edenes vuhinal. Tantsijad rügasid treeningsaalis, Joel juhendas ja juhtis. Esinemis- ja võistlemisvõimalusi oli aga kaunis napilt. Battle of EST küll oli, aga seda oli Joeli meelest vähe. See oli algul breikarite pärusmaa, kuid polnud mitte ühtegi battle'i vormis võistlust püstiste tänavatantsustiilide tarvis. «Meil ei olnud ennast kuskil näidata,» räägib Joel, et hiphop, locking ja house olid vaeslapse osas. «Selleks, et võistelda, tuli sõita Rootsi või Soome.»
Teisalt oli Joel osalenud Battle of ESTi korraldamisel, elanud seal üle suure pettumuse ning otsustas ise võistluse korraldada. Sellise, kus osalejatest üle ei lasta, vaid makstakse arveid korralikult ega jääda võlgu. Nii nagu Battle of ESTile kombeks. «Tundub, et nemad ei oska rahaasjadega ringi käia, aga mina tahtsin, et keegi ei räägiks teisel pool ookeani, et ärge Eestisse minge, sest seal raha ei maksta ja lubadusi ei täideta,» põhjendab Joel, mis oli teiseks tõukeks omaenda tänavatantsupidu käima lükata. «Tantsuringkond on ju selline, et kui kuskil mingi jama on, siis kõik kohe teavad.»
Mängu tuli Joeli sõber Oscar Rootsist, kes käis Eestis Joeli õpilasi treenimas. Oscar oli rootslaste tänavatantsufestivali StreetStar peakorraldaja sõber ja viis Joeli kokku StreetStari korraldajate Martin C. Ferretti ja Joachim Höveliga, kes Joeli lahkelt vastu võtsid. Selleks, et arutada läbi, kuidas oleks võimalik aastal 2007 korraldada Eestis püstiste tänavatantsustiilide lahing.