«Mitmed kolleegid käisid regulaarselt kohalikus julgeolekus minu kohta aru andmas, aga mitte ükski neist ei söandanud seda mulle tunnistada»

Jaanus Paal. Foto: Erakogu

Loe katkendit Jaanus Paali värskelt ilmunud raamatust «Trepist üles, trepist alla …». Selle põneva elulooraamatu seltsis elad koos autoriga läbi keerulise nõukogude aja, võitled välja iseseisvasse Eestisse ning tänapäeva, 21. sajandisse. Vanema aja- ja kohatausta lisavad autori sugulaste mälestused ning perekonnakroonika.

Julgeolekul võttis meie Karjalasse kolimise järel õige mitu kuud, enne kui nad mu asukoha tuvastasid ja mind uuesti oma sõbraliku hoolitsuse alla võtsid. See oli siin väga diskreetne: kuhugi vestlusele või ülekuulamisele mind ei kutsutud. Aga kui ma suviti jälle nädalaks kodust ära metsaonni välitöödele läksin, hakkas Taimil külas käima «pikk blond mees, must king jalas», keda ta kutsus nii ühe Prantsuse komöödiafilmi pealkirja silmas pidades. See kavaler veeretas siis juttu maast ja ilmast, küsis osavõtlikult, kuidas meil elu läheb jne. Hoiatas ühtlasi, et me elame Nõukogude Liidu piirile küllaltki lähedal ja seetõttu võib siin liikuda kahtlasi isikuid, fotoaparaat kaelas. Kui Taimi selle jutu peale pistis talle vaatamiseks pihku laual vedelenud ajakirja National Geographic numbri, kus oli sees satelliidi pealt kosmosest tehtud foto, millelt võis enam-vähem välja lugeda isegi maja ees kuudis oleva koera nime ja kuulda selle haukumist, pööritas külaline tükk aega silmi ja tundis huvi, kust me niisuguse ajakirja oleme saanud. Sellele oli Taimil lihtne vastata: ajakirja tagakaanel oli Tartu antikvariaadi hinnatempel. Julgeolekutegelane oskas seda nähes imestunult öelda vaid: «Nu už dajut!»

Jaanus Paal «Trepist üles, trepist alla …». Foto: Postimees Kirjastus

Muidugi käisid mitmed mu kolleegid, direktorist rääkimata, regulaarselt kohalikus julgeolekus minu kohta aru andmas, aga mitte ükski neist ei söandanud seda mulle tunnistada. Seda tegi alles minu lahkumispeol nelja silma all Anatoli Štšerbakov, kes mainis ka veel paari teise minu persooni asjus julgeolekus vestlemas käinu nime. Nende seas oli ka Anatoli Kutenkov, kellega ma teadusosakonnast ehk kõige enam läbi käisin. Too oli näiteks ette kandnud, et ma nimetasin Leninit Saksa rahaga kinni makstud avantüristiks. Seda kõike silmas pidades olin ma väga rahul, et polnud Kivatšus kellelegi pakkunud lugeda Aleksander Solženitsõni «Gulagi arhipelaagi», mille ma Tartust kaasa toodud mikrofilmilt endale fotopaberile kopeerisin. (Praegu Tartus KGB kongide muuseumis.) Venemaal anti tollal selle raamatu paljundamise ja levitamise eest kuni seitse aastat vangilaagrit.

Ometi ei jätnud mind oma tähelepanuga austamata ka Eesti julgeolekutöötajad. Ühel 1976. aasta augustikuu alguse päeval oli KGB Kontupohja osakonnast pärit autoga mul maja ees juba Pagari tänavalt tuttav Kaljuvee, kes teatas, et pean koos temaga linna sõitma. Kuna arvasin, et tegemist on arreteerimisega, tõmbasin selga tööriided, jalga kirsad ning pistsin taskusse kogu kodus oleva suitsukraami.

Sõitsime linna, aga peatusime mitte julgeolekukomitee juures, vaid hoopis linna ainukese võõrastemaja ukse ees. Kaljuvee viis mind ühte numbrituppa, kus toimus pikk «mitteametlik», aga jõuliselt veenda püüdev jutuajamine kunagistest suhetest Mati Kiirendi, Peeter Einasto, Peep Gorinovi, Tõnn Sarve, Enn Tarto ja Erik Udamiga. Detailsem ülevaade vestlusest, mis siiski mingi tulemuseni ei viinud, on avaldatud ajakirjas Vikerkaar.

*

Meie Kivatšus elamise kaheksa ja poole aasta jooksul sündis seal kokku üheksa last. Seejuures oli märkimisväärne, et kaheksa neist olid poisid. Naersime isekeskis, et küllap see ainuke tütarlaps sai valmis meisterdatud väljaspool looduskaitseala piire.

Tõsine ettevõtmine oli küla sauna kütmine. Paaril perel oli küll jõe ääres oma väike saun, aga enamik rahvast kasutas üldist külasauna. Leppisime selle kasutamise korra kokku nii, et teatud nädalapäeval oli sauna eeliskasutajateks kolm-neli perekonda, kes sauna kütsid ja veega varustasid. Kui siis veel sooja ja vett järele jäi, said ka teised saunas käia. Meie ja kolme teise samas pundis oleva pere saunapäev oli laupäev. Talvel suure külmaga tuli kütmist alustada juba kell 6 hommikul. Kerise otsa sisse müüritud suurde katlasse mahtus 24 pange vett, kümmekond pangetäit mahutas ka nurgas seisev külmaveevaat. Kui õige mitu ahjutäit puid oli ära põletatud, hakkas vesi katlas keema, aga leilivõtmiseks oli saun ikka veel jahe. Seepärast tuli keev vesi katlast välja ammutada, jõkke tagasi kallata ja uus vesi asemele tuua. Kui lõpuks ka teine katlatäis oli keema minemas, võis hakata saunamõnusid nautima, aga selleks ajaks oli käes juba hiline pärastlõuna.

Nii kaua aega võtnud töö järel tuli saunaskäiku nautida pikalt ja põhjalikult. Et terav leil niisama raisatud ei saaks, olid esimesed saunaskäijad mehed. Aga selle peale hakkasid naised varsti kaeblema, et mehed on nii kaua saunas, et kui nemad lõpuks lastega sinna jõuavad, on nood juba unised ja virilad. Seepeale võtsime minu ettepanekul lapsed ise sauna kaasa. Neid oli kokku nii neli kuni kuus. Panime nad kõigepealt lavale korralikult ritta pikali, vihtlesime esi- ja tagakülge mööda põhjalikult läbi, pistsime hellitavalt jääauku, soojendasime veel korra üles, tõstsime põrandal olevatesse plastvannidesse, pesime ära, panime riidesse ja saatsime väikse laksuga kodu poole, või jätsime nad omaette mõneks ajaks veel vanni sulistama. Nüüd oli aeg vihtlemine, jääaugus suplemine või lumes püherdamine tõsiselt ette võtta ning aulikel abikaasadel polnud meile põhjust rohkem midagi ette heita.

Karjala elust väärib kindlasti mainimist see, et me kõik olime seal erakordselt terved ja see käis ka laste kohta. Kui Eestisse tagasi jõudsime ja arst Taimilt päris, missuguseid haigusi lapsed on põdenud, ja sai vastuseks, et ei mingeid, vaatas arst talle üllatunult otsa, arvates, et tegemist on lolli naljaga. Kui Taimi selgitas, kus lapsed on üles kasvanud, polnud arsti imestusel piire. Ma ise sattusin kevadtalvel kalal käies paaril korral jää alla, aga ka nendele seikadele ei järgnenud mingit haigestumist.