:format(webp)/nginx/o/2020/02/17/12947880t1h0e0a.jpg)
Marianne Mikko oli koroona ajal SASi pantvang: tagasisõit Göteborgist Tallinna lükkus aina edasi. Oma hirmust ja rõõmust Rootsi Kuningriigis kirjutas ta haarava päevikuvormis raamatu «Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis», kust ei puudu ka paras annus irooniat.
/nginx/o/2020/06/05/13137285t1h2333.jpg)
«See raamat on ja ei ole ka päevik,» ütleb Marianne Mikko raamatu tutvustuseks. «Nende kaante vahel on mõtisklused, mis mind valdasid neljakümne päeva vältel, mil mu saatus sõltus ennekõike SASi otsusest lennata või mitte. Tulin Rootsi teadmisega, et tagasilend Eestisse toimub kümne päeva pärast. Ometi kusagil sügaval sisimas tundsin algusest peale, et Göteborgi jään seekord kavandatust kauemaks.»
Siis, kui Eestis oli eriolukord ja piirid kinni, elas Mikko koos rootslastega, jagades nende hirme ja rõõme. «Kohtusin päris paljude Rootsi inimestega samal ajal, kui Eestis kehtis nõue püsida kodus. Elu tahtis elamist. Varem või hiljem läks seltskonnas jutt koroonale. Vahel viskasime ka võllanalja. Kas teate, miks Uppsalas on nii vähe koroonasse nakatunud inimesi? Sellepärast, et ülikoolilinnas kannavad kõik prille.»
Rootslased olid Mikko sõnul oma vabaduse üle uhked, aga maailm vaatas neile kui vastuvoolu ujujatele viltu. «Eestlasena andsin endale aru, et Rootsi tee on väga eriline. Või vastupidi – väga loomulik,» annab autor vihjeid, millest on raamatus juttu.