«Oledki selgeks saanud, kuhu viib korruptsiooni patune rada»

Aleksei Salnikov. Foto: Ljolja Sobenina

Kirjastuse Tänapäev sarjas «Punane raamat» on ilmunud Aleksei Salnikovi teos «Osakond», mille on eesti keelde tõlkinud Erle Nõmm. Aleksei Salnikov on sündinud 1978. aastal Tartus ning tema lapsepõlv on möödunud Tartus ja Uuralites (Svinovodtšeskis, Nižni Tagilis ja Jekaterinburgis). Salnikov on õppinud põllumajanduskoolis ning Jekaterinburgis asuvas Uurali ülikoolis ühe semestri kirjandust. Ta on seni kirjutanud neli romaani ja luuletusi, raamatust «Petrovid gripi küüsis» teeb praegu filmi tuntud režissöör Kirill Serebrennikov.

Kabinetis asendus kahhelkivi linoleumiga, vanad põrandalauad kääksatasid Igori jalge all ning täidlane tüüakas mees, kes istus seljaga sissepääsu, näoga sülearvuti ekraani poole ja niperdas midagi hääletul klaviatuuril, välgutas täielist kiilaspead, tuues kuuldavale ükskõikse küsimuse.

«Mis vaja?» küsis paljak ilmetul häälel.

«Šokolaadi,» tekkis Igoril tahtmine öelda, ta kohmetus, vaagides, kuidas sõnastada küsimust, et mitte näida päris ohmu, ja viivitust tajudes heitis mees sülearvuti tagant pilgu üle õla.

«A-a,» ütles mees isegi kuidagi pettunult. «No võta istet.»

Aleksei Salnikov «Osakond». Foto: Kirjastus Tänapäev

Ta osutas toolile laua kõrval. Tema pettumusest hüpnotiseeritud Igor võttis kuulekalt istet. Mees jätkas pontsakate sõrmedega klaviatuuril kobamist, parema käe nimetissõrmes polnud sõrmust. Ta justkui unustas Igori kümmekonnaks minutiks. Selle ajaga jõudis Igor väsida, kõõritades kabineti sisustust, mis meenutas rohkem nõukogude koolidirektori pärusmaad kõigi nende klaaskappidega, kus hoiti ajakirju, luitunud vimplitega seinal, tolmuste spordikarikatega aknalaual, punase ketastelefoniga laual. Tool kriiksus kabineti peremehe all. Sülearvutiga mehe dress ei sobinud tema lõõtsuva vilistava hingamisega. Tekkis küsimus: kui kiilakas hingab nii juba lihtsalt istudes, mis toimub tema kopsudes siis, kui ta ringi liigub.

«Tähendab, tulid,» sõnas mees nii äkitselt, et Igor hüppas ootamatusest istumisest kangeks jäänud taguotsal.

Paksuke avas mitmendal katsel kirjutuslaua kiivas sahtli, võttis sealt toimiku, millel oli kiri Delo, sidus paelad lahti, kontrollis sisu ja küsis, väristades kuidagi eriliselt põski:

«Igor Petrovitš? Kas nii?»

«Nii,» noogutas Igor.

Paksmagu viskas toimiku tagasi lauasahtlisse ja sudis sahtli kinni. Ta pööras silmad külastaja poole ja Igoril hakkas sellest pilgust kuidagi halb, tal tekkis tunne, et paksukesele on pandud kellegi teise silmad, nagu oleks šveitsi lambakoerale siirdatud pitbulli silmad.

«Lähme kohe sina peale, Igor Petrovitš,» ütles jõmm. «Minu nimi on Sergei Sergeitš, mina olen siin ülemus, mina sulle helistasingi.»

Paksuke ei teinud ühtki liigutust, mis oleks vihjanud, et ta kavatseb sirutada kämbla käepigistuseks, Igor mõtles, et kui ta sirutab käe esimesena, oleks see kuidagi alandav selles valguses, mida talle korraldati eelmises töökohas ja mis toimus Igori perekonnas. Ta otsustas, et talle aitab alandustest ja seepärast tekkis Igori ja Sergei Sergejevitši tutvusesse ebamugav, viiesekundilise põrnitsemisega paus.

«Kas tead, millega me siin tegeleme? Pole endistelt kolleegidelt uurinud?» paksmao viimases küsimuses kõlas teatud nööge, millest mõlemad aru said. Igor mühatas tahtmatult, aga Sergei Sergejevitš tõlgendas seda mühatust teisiti, kui oli mõelnud Igor. Igori mühatuses pidi aimuma kibedust, umbes et mis pagana endised kolleegid. Sergei Sergejevitš tajus aga mingit pilget enda ja oma kolleegide tegevuse suhtes.

«Ei noh, selge,» ohkas Sergei Sergejevitš, «aga sa siiski tulid siia. Või on kohe päris halvasti? Isegi turvaülemaks ei võeta kuhugi? Isegi raamatupidajaks ei taheta mõnda ehitusvalitsusse?»

«Ei taheta,» ütles Igor ausalt.

«Näed,» märkis Sergei Sergejevitš rahulolevalt, «oledki selgeks saanud, kuhu viib korruptsiooni patune rada.»

Igor uuris paksukese nägu hindavalt, püüdes aimata, kas too irvitab või mitte, kuid jäi ainult vahtima pisikesi vaarikakarva soonekesi Sergei Sergejevitši põskedel, säärased soonekesed eakate inimeste nägudel olid teda lapsest saadik hirmutanud.

«See on hea, et sa pole jutukas,» lausus Sergei Sergejevitš, olles ilmselt Igorit teraselt uurinud ja enda jaoks mõned järeldused teinud. «Sest kui sul varem oli põhjust vaikida, siis nüüd on sul neid põhjusi veelgi rohkem, kui oled nõus töötama erialal.»

«Kui ma oleksin ka varem olnud sama sõnakehv, ei istuks ma praegu siin,» mõtles Igor kerge nukrusega.

«Millega siis tegeleda tuleb?» küsis Igor.

Sergei Sergejevitš kääksatas tooliga, sulges sülearvuti ja heitis Igorile sellise pilgu, et tollel läksid peopesad higiseks.

«Tegeleda tuleb kõige sellega, mida ma ütlen, Igor Petrovitš. See on teine võimalus, saad isegi aru, et kui riik on selle sulle andnud, tuleb vääriliselt hinnata. Kui sa siia tulid, tähendab, sul on seda võimalust vaja, on ju nii?» Sergei Sergejevitš ei jäänud vastust ootama ja jätkas: «Mul on vaja selliseid inimesi, et kui ma käsin sõita Taisse ja mängida Tai litside brigaadi, siis küsivad nad ainult, millal on väljasõit, aga kuidas kaitsta neid AIDSi eest ja kas üldse kaitsta, on minu mure. Ma tahan teada, et nad ei jookse lähimasse ajalehte teatama, et FSB pakub siiami bordellidele katust ja varustab neid töötajatega.»

Igor sai aru, et see on torge tema aadressil ja veri valgus talle näkku.

«Aga kosmeetika?» küsis Igor altkulmu.

«Mis kosmeetika?» ei saanud Sergei Sergejevitš aru.

«Kas Taisse tuleb oma kosmeetika kaasa võtta või annate kohapeal?»

«Huumor on hea asi,» kiitis Sergei Sergejevitš muutumatu näoilmega heaks Igori torke. «Huumor, eriti selline heatahtlik huumor, mõjub kollektiivile positiivselt, aga arvesta sellega, et mul on sääraseid kloune juba mitu tükki, ega konkurents ei väsita?»

«Ei väsita,» mõtles Igor, ent hoidis suu koomal. Ta ei saanud aru, mis oli ta jälle toonud siia, nende inimeste tiiva alla, kelle töötõendid ja kupud pagunitel määravad midagi teiste inimeste – ilma töötõendite, kuppudeta või madalamat auastet näitavate kuppudega inimeste saatuses. Riigikaitses osalemises oli seletamatu külgetõmme. Paljud inimesed, kes olid sellest magnetismist lummatud, ehitasid kindralitele suvilaid või pakkusid katust äris või, nagu Igor, kuulasid nurisemata nalju Tai litsidest, kusjuures, kui niimoodi oleks naljatanud mõni teine tööandja, kellega poleks kaasnenud kõrgema eesmärgiga, kuppudega, töötõenditega seonduvat saladusloori, oleks Igor juba püüdnud mehe rasvunud lõusta vastu lauaplaati purustada.

Sergei Sergejevitš tõlgendas Igori vaikimist omamoodi ja lausus:

«Niisiis, Igor Petrovitš, lugu on järgmine. Ma ei hakka sulle valetama. Vormiliselt kuulume me muidugi FSB alla, see tähendab, et sa võid jommis peaga endiselt töötõendit liputada, liikluses ka, kui tekib probleeme. Aga kui satud mõne päris-FSBlase otsa, teeb ta sulle igast asendist ära, sinul on kaheksa, temal äss. Nii et kui topid nina valesse kohta, saad ka siit sule sappa. Oled siin esimese käruni, jobusid on sinutagi küllalt. Ja veel. See on ühisprojekt kaitseministeeriumiga, kõik etapid on salastatud, seepärast lõigati raha juba eraldamise algetapis ja hiljem veel mitu korda, enne kui see meieni jõudis, näed ise, milline on selle tulemusel meie kontor, kempsus käi parem kodus, püsivad saapad tervemad. Harilikke pliiatseid, pastakaid, printeri padruneid tuleb ise osta, vähemalt esialgu. Töötajad on meil samuti sellised, et isegi sina ahhetad. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga üks jobu kutsus üheteistkümneaastase poisi internetis kohtamisele, tuli skandaal, ühesõnaga, ta sai organitest sule sappa, aga otsustati kunagiste teenete eest pensionini vähemalt siiagi sokutada. Naine ajas ta kodunt minema, eks ta siis elabki siin, tal tuleb, vaesekesel, taluda kõiki siinseid mugavusi, aga see on igal juhul parem kui helpida vanglalobi. Siia püüti sokutada isegi ühe kindrali tütrekest, kui ta ajas ülekäigurajal reipalt perekonna alla, aga siis otsustati vana kombe kohaselt karistuse täideviimine edasi lükata, kuni ta laps saab neljateistkümneaastaseks, aga tema ei ole veel rasegi, kujutad ette.»

«Kujutasin,» sõnas Igor.

«Ma ei saa sind muidugi üksikasjadesse pühendada, mulle pole ka kõike räägitud,» jätkas Sergei Sergejevitš, «aga töö konti ei murra. Ma ütleksin isegi, et see on töö illusioon. Ütlen sulle ausalt, et ma ei suuda ise ka uskuda, millega siin tegelen. Vahel istun kodus ja imestan, ka sind külastab see tunne, siin pole seda ainult Poisil, aga kogu tema teadlik elu ongi möödunud praeguse riigikorra ajal. Sina oled ju enne perestroikat sündinud?»

«Toimikus on kõik kirjas,» märkis Igor.

«Jah,» andis Sergei Sergejevitš Igorile õiguse või vastas mingitele oma mõtetele. «Ühesõnaga, siin on muidugi bardakk, aga sa oled sellega ju varemgi kokku puutunud, loodan, et oled maha rahunenud, ei aja enam mokka töllakile.»

See heasüdamlikult öeldud «töllakil mokk» tõi Igorile taas vere näkku.

«Siin ei saa mängida paljastajat, ausalt,» selgitas Sergei Sergejevitš. «Kui hakkad laadima Youtube’i videopöördumisi rahvale või skannima Wikileaksile dokumente selle kohta, milline idiootsus siin valitseb, siis ütlen kohe, et sa ei saa midagi tõestada. Parimal juhul; halvimal juhul võidakse muidugi meelde tuletada sinu vanad patud ja su naine hakkab kolmeteistkümnendasse kolooniasse pakke viima, saad isegi aru.»

Igor ei olnud üldsegi kindel, et tema naine hakkab tooma pakke kolmeteistkümnendasse kolooniasse, ta polnud enam kindel, kas ta hakkab neid üldse saatmagi või vastama kirjadele ja ilmselt peegeldusid need mõtted kuidagi Igori miimilistel lihastel, sest Sergei Sergejevitš küsis:

«Kas on mingeid küsimusi, võibolla on mingid üksikasjad arusaamatuks jäänud? Ära häbene, küsi kohe, et pärast ei tekiks kiusatust kangelast mängida. Kujuta parem kohe ette, et sulle tehti ettepanek töötada valvurina Auschwitzis, et poleks mingeid romantilisi silmaklappe, kui need sul eelmisest korrast on juhtumisi alles jäänud.»

«Kas siin suitsetada tohib?» küsis Igor.

«Üldiselt olen ma suitsetamise vastane,» tunnistas Sergei Sergejevitš. «Nagu näed, armastan ma vabal ajal süüa. Ja tööajal ka,» aimas Sergei Sergejevitš Igori mõtet. «Eks ikka tohib – tee ainult õhuaken lahti, aga tuhk puista tollesse karikasse, pärast pesed puhtaks.»