Katkend Marianne Mikko koroonapäevikust: «Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, miks Rootsis ei tehta viiruseteste»

Kirsiõied Stockholmis Kungsträdgårdenis aprilli alguses. Foto: JONATHAN NACKSTRAND/AFP/Scanpix

Loe katkendit Marianne Mikko uuest raamatust «Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis». Marianne Mikko jäi koroona alguses Rootsi SASi pantvangiks, sest tagasisõit Göteborgist Tallinna lükkus aina edasi. Nõnda võttis ta kätte ja hakkas oma mõtteid, hirme ja rõõme Rootsi nn koroonakuningriigis kirja panema. Sellest sündis kõige muu kõrval ka paraja irooniaannusega vürtsitatud päevikuvormis raamat.

4. päev

Kõik samamoodi nagu eile ja üleeile. Kindad käes, andsin Martinile kohvi, jogurti, näkileivad, sulatatud juustu ja apelsinimahla. Ma ei tahaks sattuda Martini nahka. Viibida ööpäevaringselt 3 x 4 meetrisel pinnal tähendas ei rohkem ega vähem kui vangistust. Pealegi polnud teada, kas see on COVID-19 või mitte. Rootsis ei tehta nii laiapindselt viirust tuvastavaid teste kui Eestis. Kodus püsida ja katsuda oma jõul terveneda on siinse valitsuse sõnum. Vähemalt siiamaani.   

Ise tundsin, et ma pean saama välja värske õhu kätte. Pakkusin end Peterit tööle saatma. Näis, nagu läheks jalutama Musiga. Selgusetuks jäi, kumb meist kujutas endast meie pisikest koera. Sel polnud mingit tähtsust. Me kõndisime paraja tempoga kuni Chalmersi välisukseni. Peteri ülikool asub meist veerandtunni kaugusel. Mis on ju erakordselt hea võimalus täita kerge vaevaga pool oma kohustuslikust käimise päevanormist. Mina pöörasin tagasi ja Peter läks oma teadusgrupi juhi kohustusi täitma.

Tagasiteel jäin vaatama Jan Cardelli Vera Sandbergi pronkskuju. Vera oli sada aastat tagasi üks esimesi Rootsi naisüliõpilasi, ent päris kindlasti esimene naine, kes sai Chalmersi ülikoolis inseneridiplomi. Mind üllatas, et lähemal vaatlusel skulptuuri käed liikusid. Tasakesi lähenesid need katsekolvile, ometi viimasel hetkel kolbi puudutamata. Nüüd kriitilisel ajal on inimestel rohkem aega ilma ja inimesi jälgida. Võib näha põnevaid asju. Pronkskuju saladus liigutas mind millegipärast hingepõhjani.      

Marianne Mikko «Kroon kuningriigis». Foto: Ühinenud Ajakirjad

Kõndisin ja kõndisin. Ühelt poolt, et oma nutitelefoni rõõmustada võimalikult suure sammude arvuga, aga teisalt – nii palju kui võimalik viibida õues. Göteborgis tuleb alati hea ilmaga välja minna, sest iial ei tea, kui pikalt antakse vihmavaba aega. Või siis tuulevaba ilma. Võrreldes muude mulle tuttavate kohtadega tundub, et just tuul on siin tugevam ja ilmub jumal teab kust, et ikka päris pikalt inimesi kiusata.

Kodus surfasin pisut netis. Lugesin erinevates keeltes erinevaid artikleid. Eks ikka koroonast, sest millestki muust praegu arvamusi eriti ei avaldata. Mulle meeldis sotsiaalmeedias levima hakanud uus trend. Muusikud esitavad kodus kaamera ees oma lugusid ja jagavad neid. Sellised loomulikud lood on hetkeolukorda silmas pidades vajalikud. Üleeuroopaline hitt oli muidugi itaallaste rõdul laulmine. Kui välja ei tohi minna, siis tehkem seda teisiti. Kriisi süvenedes selgus, et inimesed on oma olemuselt ennekõike ikkagi head.

Panin ette paar päeva juba ilma palavikuta oma toakeses konutanud Martinile minna välja end tuulutama. See mõte istus poisile. Pani rõivad selga ja läks. Mina mõtlesin, miks ta ise jalutamise peale ei tulnud. Kas sunnitud olukord võib ahendada mõtteviisi. Et võimalus küll on, aga ise seda kas ei näe või enam ei tule selle peale, et sa oled vaba oma otsustes. Küsida ma ei tahtnud, sest poiss oli nagu murtud lilleõis, mis vajab erilist hoolt ja armastust. Iga vale liigutus võib hingele haiget teha. Vähemasti nii ma arvasin.

Peter saabus. Energiline ja hea tujuga. Nii tore oli näha oma kaasat, suur naeratus näol. Ega me palju aega ei raisanud, asusime entusiastlikult arbuusi kallale. Kahekordistasime küüslaugu ja ingveri osa retseptis. Poole tunniga oli meie india supp valmis. Pool tundi võttis aega ka Martini jalutuskäik. Tema meelest oli nädala suurim muutus see, et inimesi kõndis Göteborgi peatänaval Avenynil palju vähem.

Katsin laua söögituppa. Sealne suur laud andis võimaluse vahemaad pidada. Meie istusime laua ühes otsas ja poiss teises. Püüdsin teha nii palju eeltööd, kui sain, et noormees võimalikult vähe pindasid puudutama peaks. Katsusin meelde jätta, mis Martini kätega kokku puutub. Laudlina läheb pessu, soola- ja pipratoos nagu ka veekann tuleb laboripiiritusega üle käia. Muidu oli meie jutt rõõmsameelne. Ei midagi erilist. Meeldiv koosolemise tunne.

Vaikselt jälgisin Martini köhimist. Söögilauas ei köhinud ta kordagi. Muidu näis mulle, et köha küll oli olemas, aga mitte midagi sellist, millele tuleks erilist tähelepanu pöörata. Uurisin möödaminnes, kas köhimine teeb ka valu. Ei, seda mitte. Kui korraks köhatus tekkiski, siis käisesse. Hea, kui oskame koostööd teha, ilma et sealjuures suuri sõnu teeks. Praeguses olukorras tekitas iga vale liigutus pinget.

Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, miks Rootsis ei tehta viiruseteste. See testimine oli mujal Euroopas nagu ka USAs üheks põhiküsimuseks muutunud. Numbrid jooksid nii CNNi ja BBCi ekraanidel kui ka Eesti meedia esikülgedel. Kuningriigis aga püsis visalt seisukoht, et kergemad juhtumid võib vabalt läbi põdeda. Selleks ei pea meditsiini võimekust proovile panema. Siinne seisukoht oli pigemini selline, et läbipõetud koroonaviirus tekitab immuunsuse edaspidiseks.   

Telekast tulid rindeteated. Itaalias surmade arv veel suurem kui eile. Trump rääkis «Hiina viirusest», mille tulemusena teatas Peking, et kümne päeva pärast peavad Hiinast lahkuma CNNi, Washington Posti, New York Timesi ja teiste mõjukate USA väljaannete ajakirjanikud. On ikka jama. No mida muud sa ikka ootad säutsude teel välispoliitikat ajavalt Trumpilt. Praegusel ajal on hädavajalik saada pisiasjadeni kontrollitud infot professionaalsetelt ajakirjanikelt. Totakas sõnakasutus tõmbas kriipsu peale sellele võimalusele.

5. päev

Päeva tähtsaim sündmus oli Martini lahkumine oma ema juurde. Peter ei olnud kindel, kas poeg autoga kohale viia või mitte. Telefonikõnest oma lapsepõlvesõbra ja tänase lastearsti Edaga koorus välja tõsiasi, et ilmselt on Martini võimalik viirus lõpetanud oma missiooni. Ehk et kui see ka oli COVID-19, siis palavikuta pereliige peaks meie jaoks olema ohutu.

Küsisin mitu korda üle, kas kõik, mida me olime ettevaatuse mõttes teinud, on olnud õige. Jah, kinnastatud käed, pindade puhastamine, kaugus kaks meetrit. Kätepesu olevat aga kõige tõhusam kaitseviis. Uurisin Edalt, et kui täna on minu viies ja Peteril kuues päev Martini seltsis, kas oht on möödas. Närveerisin tohutult, mida Eda küll kosta võib. Mu tohtrist sõbranna vastas väga rahulikult, jah, kui sümptomeid pole viiendal päeval ilmnenud, siis võib rahulikult hingata.

Tõsi, matemaatikud-füüsikud-programmeerijad võivad ju joonistada oma koroonaviiruse graafikuid ja ennustada pandeemia kulgemist, ent kui sümptomid ilmnevad, siis ei lähe inimene mitte kellegi muu kui oma perearsti juurde. Sellest tulenevalt peavad just epidemioloogi käsud-keelud olema meedias tähtsamad kui miski muu. Esimesel kohal. See, et Tallinnas avati hädaliin 1247, oli kindlasti selles vaimus. Paanikas olevat inimest saab aidata üksnes rahustav hääl.

Enne teeleasumist puhastas Martin, piirituselapp peos, hoolikalt oma öökapi, kirjutuslaua ja selle peal olevad esemed, seinakapi käepidemed, riiuli. Samamoodi pärast duši all käimist kõik, mida ta meie vannitoas puudutas. Igaks juhuks. Ikka veel pole selgunud, mitu päeva võiks viirus olla erinevatel pindadel elujõuline.