Raamatu «Hingest aus» autor Kaidi Laur: raiskame aega iseenesestmõistetavalt, loopides seda kõikjale, kõigile

Kaidi Laur. Foto: Terje Atonen

Populaarne blogija Kaidi Laur kirjutab oma teises raamatus «Hingest aus» sellest, kuidas elumuutuses ennast leida. Praegu on väga hea aeg mõtisklemaks, kuidas edasi minna ja eluga rohkem rahul olla. Kaidi töid ja mõtisklusi inspireerivad inimesed ning suhted enda ja ümbritsevaga. Inimeseks olemisest, suhetest ja väljakutsetest ta kirjutabki, püüdes leida vastuseid ka suurtele küsimustele, näiteks: «Mis on minu tõde?», «Kes ma olen?». Raamatu «Hingest aus» kirjutas ja avaldas ta sellepärast, et ise vajas selle lugemist. Loe teosest katkendit.

Õnne otsimise paradoks

Istusin õues, jõin kohvi ja ei jõudnud imestada, kui hea oli olla. Septembrine päike soojendas konte, sügistuul jahutas nahka, puulehed sahisesid, linnud jutustasid. Kuniks meel tuletas meelde, mida kõike peab tegema.

Tõusin, neid oi-kui-tähtsaid asju tegema. Uksel avastasin selle tegevuse irrat­sionaalsuse. Mul oli mõnus. Kas 5 või 30 minutit muudab midagi, kui ma neid asju ei tee? Ma ei lubanud endale naudingut, sest tundsin süütunnet kõige tege­mata ees. Seda iroonilisem, et vahetult enne õueminemist tegin märkmikusse nimekirja pealkirjaga «Mis mulle tõeselt meeldib?» Ainukesed kaks lauset olid:

«Kui saan hommikul lihtsalt olla. Tee õhtuti kõik ara, et hommik oleks sinu.» Need laused otsustasid. Istusin tagasi õuetoolile. Keha sõna otseses mõttes tõmbles, et toimetama minna. Aga ma jäin paigale. Hingasin sügavalt ja rahulikult.

Inimene otsib kogu aeg õnne, püstiseid pöidlaid. Me ei mõtle ärgates, kuidas olla veel õnnetumad. Vahel isegi teame, mis meid õnnelikuks või rahulolevaks teeb, aga me lihtsalt ei tee nii, sest meil on kiire. Liiga kiire, et end liigutada. Liiga kiire, et valmistada tervislik toit. Liiga kiire, et istuda õues, nautida päikest ja juua hommikukohvi!

Meil ei ole aega, sest otsime õnne ja rahulolu sealt, kus seda pole, kuid meid õnnelikuks ja rahulolevaks tegeva jätame tegemata. Vaimukas paradoks.

Tee täna vähemalt üks asi, millest oled õnnelik või rahul. Ainult üks, ja luba endal selle tegemisest headmeelt tunda ning sellest tulev kogu headus vastu võtta. Must pesu ootab sind, ära sellepärast muretse. Tööd saad teha terve järgmise nädala. Tegelt, mis nädala? Terve oma elu. Nagu tõesti. Palun. Oleme. Õnnelikud. Kasvõi 10 minutit rohkem, kui tavaliselt lubame.

Kiired eestlased

Kaidi Laur «Hingest aus». Foto: Raamat

Igalt pikalt reisilt tagasi tulles imestan, kui kiire siin Eestis on. Olen isegi uhkusega rääkinud, et kui eestlane läheb mujale riiki, siis ta võib üldjuhul väledalt karjääriredelil tõusta, sest meis on see kohusetundlik töörügaja, kes suudab teistest kordades rohkem teha. Aga seekord mind kurvastas meie tööka mesilase ja sipelga elu. Kiired sammud. Kiire kõne. Kiired liigutused. Ühesõnaga kiire. Koguaeg ja kõigil on kiire, et midagi teha, kuhugi minna, midagi saavutada. Ja siis see mõte mind lõigi. Elame yang (mehelikus) energias, mida iseloomustavad eesmärgid, kiirus, selgus, täpsus, aktiivsus, rahutus, domineerimine. Me oleme tasakaalust väljas. Yin ehk naiselikus energias on aeg, mida igatseme. Pausid. Tagasipeegeldamine. Sõbrad. Pere. Olemine. Sügav sisemine usk, et kõik laabub.

Aeg. Ainuke asi, mida meil ei ole, aga ka ainuke asi, mida raiskame iseenesestmõistetavalt, loopides seda kõikjale, kõigile.

Kummaline konflikt. Olen püüdnud end peale reise jälgida, teadlikult aega maha võtta, tekitada eemaltvaadet asjadele, mis ümberringi toimuvad või milles hingega sees olen. See on raske ülesanne. Peatada maailmaratas, millele annavad maailma hamstrid ise hoo. Jälle oled ka sa ise kõigi teiste hulgas see hamster, kes kaasa jookseb ja mõtleb, milleks sedasi?

Kiire elu tähendab, et me elud saavad ka kiirelt otsa. Millal sai «mul on nii kiire» populaarseks? Või vajadus olla koguaeg meelelahutatud? Enamus meist ei suuda kümmet minutitki istuda, ilma et suu jahvataks, sõrm ekraani silitaks, telekas ja raadio mängiks. Kõikaeg on vaja midagi teha, lahendada, parandada, olla kellegi või millegi poolt lõbustatud. Mis seal vaikuses siis peidus on? Milliste mõtete, vajaduste, tunnete eest põgeneme? Me ei naudi tulemusi, lõpetatud projekte, sest oleme juba peadpidi uute juures. Meil pole aega, et vaadata, kuidas liblikas lendab, voolikuveest tekib vikerkaar ja vaikusest kerkib uus huvitav mõte.

Me ei ela enam, et elada, näha elu, olla osa elust, vaid elamisest on saanud võidujooks tegemata asjadega, lõpetamata ülesannetega, külastamist vajavate kohtade ja inimestega. Tänapäeval on kiire elu märk edust. Kunagi oli märk edust ja jõukusest mitte millegi tegemine.