Raamatu «Hingest aus» autor Kaidi Laur: ebakindlad inimesed hakkavad end muutma. Äkki ehedat mind ei armastata?

Kaidi Laur. Foto: Terje Atonen

Populaarne blogija Kaidi Laur kirjutab oma teises raamatus «Hingest aus» sellest, kuidas elumuutuses ennast leida. Praegu on väga hea aeg mõtisklemaks, kuidas edasi minna ja eluga rohkem rahul olla. Kaidi töid ja mõtisklusi inspireerivad inimesed ning suhted enda ja ümbritsevaga. Inimeseks olemisest, suhetest ja väljakutsetest ta kirjutabki, püüdes leida vastuseid ka suurtele küsimustele, näiteks: «Mis on minu tõde?», «Kes ma olen?». Raamatu «Hingest aus» kirjutas ja avaldas ta sellepärast, et ise vajas selle lugemist. Loe teosest katkendit.

Teesklemine

Ükshommik oli minus täielik vaikus, ei ühtegi mõtet ja tunnet. Korraks tekkis selles tühjuses ebamugavus. Kui ebamugavusel olla lasin, kogesin vabanemist. See oli täielik üksiolek.

Üksi olemine laseb sul olla sina ise. Pole kedagi, kelle ees teeselda.

Kaidi Laur «Hingest aus». Foto: Raamat

Loodus õpetab

Märkasin kiili, kes oli lennanud restorani ja ei saanud sealt välja. Restoranil olid suured klaasist uksed. Nii ta seal lendles ühe ukseklaasi piires. Kord kõrgele, kord kohapeal tiibu ripsutades, põrgates vastu klaasi, siis maha langedes. Selles rabelemises oli midagi väsitavat ja kurba ning miski minu sees kihva­tas. Ükskõik, kui palju ta pingutas, see ei olnud piisav. Kui ta oleks lennanud natukenegi kaugemale, taha, eemale, vasakule või paremale, oleks tal olnud võimalus vabaks saada.

Inimesed on nagu see kiil. Lendame kogemata kuhugi sisse ja jääme kinni. Proovime kõrgustesse lennata, lootes, et see päästab meid. Rapsime siin ja seal, aga klaas on vastas. Midagi ei muutu ja tunneme end puudulikuna ning loobume.

Mulle tulid meelde kõik need augustikuu surnud herilased akende all, kes olid üritanud, aga siis väsinud ja loobunud.

Mis siis, kui me tõesti julgeksime lennata ja uskuda, et elu on rohkem, kui hommikul tõusmine, tööleminemine ning õhtul väsinuna voodisse langemine? Või kui usuksime, et maailmas on veel palju suhteid, kuhu sattuda? Erinevaid elukohti? Hobisid? Kui julgeksime uskuda, et on veel ruumi ja lõputus? Et vabadus on kättesaadav, kui vaid julgeksime otsida? Kui julgeksime üles-alla asemel lennata veel vasakule või paremale või tagasi ja diagonaalis?

Võõras

Ükspäev peale meditatsiooni jõudis mulle kohale, et olen kaotanud ühenduse osaga endast, kes usaldas elu ja inimesi, võib-olla vahel naiivselt, aga see eest kergelt. Usaldamine tekitab mõnusa jalad-puudutavad-õrnalt-maad tunde. Usaldamine annab võimaluse uskuda ja kogeda, et inimesed on head. Et elu on hea. Tunne, kus tühjuse asemel on lootus ja armastus. Minust oli usaldus nagu välja lõigatud. Ma ei usaldanud elu. Ma ei vaadanud enam läbi südame. Ma ei tundnud ennast ara. Kuhu oli see ühendus kadunud? Millal? Miks?

Kaotame ühenduse oma hingega, kui oleme ebakindlad. Ebakindlad inimesed hakkavad end muutma, teiste pärast või et midagi saada. Äkki ehedat mind ei armastata?

Oleme lapsed, kes hülgavad enda, et saada «vanematelt» armastust ja kiitust. Ent oleme juba ammu täiskasvanud, kes peaksid end ise armastama. Täis­kasvanuna ei vaja me ellujäämiseks teisi, vaid ennast. Me ise olemegi enda vanemad ja lapsed. Meie tugevusteks ei ole eitamine või välistamine, vaid iseenda vastuvõtmine.

Üks hääl

Sügaval sinu sees on üks hääl. Vahel sa kuuled ja vahel tunned seda. See on sinu hääl. Osa sinust, kes teab, mida sina tahad öelda ja teha. Hääl, mis teab, mis on sinu õige. Osa sinust, kes ei karda hõimust valjaviskamist või hülgamist, kui ta valjendab oma tõde, vaid tunneb end seal juures tervikuna.

Kuula mõnikord seda häält ka. See on üks hääl, mis on väärt kuulamist, ja tead mis, veel rohkem väärt järgimist.