VÄÄRT LUGEMISELAMUS ⟩ Arutlev, teaduslik ja positiivne vaade vaimsetele häiretele

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Argo kirjastuselt ilmunud Randolph M. Nesse teost «Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile».

Randolph M. Nesse on Ameerika psühhiaater ja teadlane ning evolutsioonilise meditsiini rajaja. Tema raamat «Hea põhjus end halvasti tunda» vaatleb viise, kuidas psüühikahäired (nagu depressioon ja ärevus), aitavad kaasa meie liigi püsimisele. Ta vaatleb erinevaid meeleoluhäireid just evolutsiooni ja kohastumuse vaatevinklist. Miks jättis looduslik valik need alles?

Randolph M. Nesse «Hea põhjus end halvasti tunda». Foto: Argo

Huvitava näitena saab tuua lühiajalise depressiooni. See aitab inimesel peale tagasilööki ajutiselt sündmusest tagasi tõmbuda ja oodata olude paranemist. Samuti aitab depressioon ümber hinnata elusündmusi. Seejuures autor ei pisenda depressiooni kui seisundit ega selle ravivajadust, pigem pakub alternatiivseid viise haigustesse suhtumiseks. See on arutlev, teaduslik ja positiivsem vaade vaimsetele häiretele. Selline, mis keskendub rohkem «miksidele» haiguste taga.

Raamat jaguneb neljaks suuremaks peatükiks, millest igaühes käsitletakse psühhiaatria ja vaimsete häirete probleeme. Esimene, sissejuhatav peatükk räägib diagnoosimise keerukusest. Sellest, kui lihtne on saada depressiooni diagnoosi ja kui vähe vaatavad mõned psühhiaatrid selle põhjuseid. Patsientide anamneesid ehk haiguste eellood keskenduvad sümptomitele, mitte põhjustele, mis depressiooni tekitasid. Diagnoosimine on väga sümptomitekeskne. «Psühhiaatriline diagnoos on segane, sest ei erista sümptomeid haigustest ja eeldab vääralt, et igal haigusel on konkreetne põhjus.»

Randolph M. Nesse argumenteerib, et nii nagu arstid vaatavad kroonilise köha taga olevaid põhjuseid, võiksid psühhiaatrid vaadata patsiendi haigusloo sisse. Kas võib olla, et meeleolulangus on situatsioonile kohane (töökaotus, elukaaslasest lahkuminek)? Isegi sotsiaalse staatuse halvenemine võib põhjustada depressiooni sümptomeid, ilma et tegu oleks ainuüksi ajukeemia tasakaalutusega. Sarnaselt autoriga leian mina, et meeleoluhäired on multifaktoriaalsed. Muidugi saab ravida haiguse üht aspekti, näiteks keemilist tasakaalutust. Serotoniini ajus vähe, seega suurendame selle hulka antidepressantidega, aga alati sellest ei piisa. Muutuma peab ka inimese olukord või suhtumine sellesse olukorda.

Samuti kirjeldab ta esimeses peatükis põhjuseid (täpsemalt kuut põhjust), miks me oleme evolutsiooniliselt haigustele vastuvõtlikud. Esimene neist on kõige ilmsem ja olen selle peale isegi mõelnud. Kuidas me pole kohastunud praeguses keskkonnas elamisele. Sellisele, kus toit on pidevalt vabalt kättesaadav ja liikumine vabatahtlik, mitte kohustuslik. Mitmed teised autori loetletud põhjused tulid mulle üllatusena.

Ühtlasi vaatleb autor süvitsi emotsioonide ja meeleolu (ka negatiivse) olulisust. Lühidalt näeb ta meeleolu kohastumusena, et käituda vastavalt olukorrale. Loogiliselt võttes ei saa olla pidevalt motiveeritud või vastupidi, motivatsioonitu. Ühel juhul tahab inimene tegutseda ja keskkonnast kasu lõigata, teisel juhul pigem oodata paremaid aegu, et mitte raisata väärtuslikku energiat. Mõlemad on ellujäämiseks vajalikud.

Tahaksin kirjutada rohkem, kuid ei taha kogu raamatu sisu ümber jutustada. Mul oli lugedes kogu aeg harilik pliiats kõrval, et joonida alla huvitavaid kohti. Mind pani see raamat mõtlema ja tekitas uusi seoseid. See võib kõlada liialdusena, aga ma sain vastused osadele küsimustele, mille üle olen aastaid juurelnud. Näiteks sain aru, et haigustel ei ole evolutsioonilist kohastumust. Lõik raamatust: «Haigustel endil puudub evolutsiooniline põhjus. Haigused ei ole loodusliku valiku vormitud kohastumused. Geenid ja mõne haigusega seotud tunnused loovad eeliseid ja puudusi, mis mõjutavad looduslikku valikut. Siiski on väited skisofreenia, sõltuvuse, autismi, bipolaarse häire ehk haiguste endi kasulikkuse kohta algusest peale ekslikud.»

Eelkõige meeldis mulle, et autor ei pisendanud teisi valdkondi. Tähelepanelik lugeja saab aru, et ta ei vähenda ravimite olulisust. Ühes lõigus toob näite, kuidas paanikahoogude korral need sageli aitavad. Samuti toob ta näiteid, kus aitab käitumisteraapia või psühhoteraapia. Tal on kõige olulisem teadlase omadus – objektiivsus. Soovitan seda raamatut kõigile, keda vähegi huvitab vaimne tervis. Olgu selleks siis mõni kindel haigus või põhjuste mõistmine nende haiguste taga. Tõenäoliselt annab see raamat uusi vaatepunkte või teeb optimistlikumaks. Kahtlemata aasta üks parimaid lugemiselamusi.