:format(webp)/nginx/o/2020/06/19/13161762t1hc074.jpg)
Loe katkendit kirjastuselt Eesti Raamat ilmunud Antoine Lauraini teosest «Presidendi kaabu». Lugu saab alguse sellest, et François Mitterrand unustab restoranist lahkudes maha oma musta viltkaabu. Autor mõtleb mustkunstnikuna välja sündmuste uskumatuid keerdkäike, vaatleb muheledes erinevate inimeste toimetamisi ja maalib kokkuvõttes tõetruu ja detailirohke pildi 1980. aastate Prantsusmaast.
Must-valgetes toonides foto oli iseäranis õnnestunult väljaandesse paigutatud, võinuks koguni öelda, et tegemist on Cartier-Bressoni (Henri Cartier-Bresson (1908–2004) – Prantsuse fotograaf) klišeega. Pilt kujutas Daniel Mercier’d väljumas SOGETEC-ist, must kaabu peas. Halli lipsuga mees heitis tõsise pilgu kolleegile ja pöördus siis presidendi poole.
«Me võime selle tagasi saada, härra president.»
«Kuidas te kavatsete seda teha?» küsis riigipea prille eest võtmata.
«Ründame teda ja võtame kaabu ära.»
«Mitte mingil juhul!» hüüatas president. «Ei mingit vägivalda. See mees teaks, et minu käsi on mängus ... Ei,» kordas ta tasakesi, enne kui maad võttis hästi tuntud vaikus, mis ruumisolijad alati rivist välja viis. «Jälgige …»
«Kas Daniel Mercier’d?»
«Ei, kaabut. Kaabut tuleb jälgida.»
Ja halli lipsuga mees väljus koos kolleegiga kabinetist.
/nginx/o/2020/06/19/13161745t1h91bc.jpg)
Tund aega pärast seda, kui president oli kaabu restorani unustanud, oli kaks meest Élysée julgeolekuteenistusest sinna ilmunud. Et kaabut seal polnud, kahtlustati vargust. Administraator kinnitas, et mees presidendi naaberlauast oli lahkunud musta viltkübaraga. Kas see oli tal peas ka tulles? Administraator sattus segadusse ega osanud selle kohta midagi öelda. Mees kujutas endast tundmatut klienti, kes polnud lauda reserveerinud, aga oli maksnud krediitkaardiga. Julgeolekuteenistuse mehed lahkusid kassatšeki koopiaga. Järgmisel päeval oli Daniel Mercier’ isik tuvastatud.
Kui Daniel selle rongi unustas, saabus juba samal õhtul Élysée salastatud liinile telegramm teatega, et kaabu on blondi naise käes. François Mitterrand, kes kunagi ei ööbinud Élysée palees, avastas teate hommikul kohvi juues.
«Kui huvitav,» ütles ta, «naine ... Kas temast on foto?»
Õhtuks laekus presidendi kantseleisse foto Fanny Marquant’ist Monceau pargis, millega kaasnes järgmine teade: «Naine jättis kaabu pingile. Andmete kogumine mehe kohta, kes selle võttis, on käimas.»
«Miks ta selle pingile jättis?»
«Ma ei tea, härra president, me kontrollime kõiki hüpoteese,» vastas halli lipsuga mees.
«Väga ilus naine …» kommenteeris riigipea fotot halli lipsuga mehele tagasi andes.
Daniel Mercier’ kuulutust märgati kohe. Élysée julgeolekuteenistus nõudis päevalehelt koopiaid kõigist nende käest läbi käinud kirjadest. Põhjuseks toodi riiklikud huvid. Nii sai president ühel päikesepaistelisel õhtupoolikul lugeda Élysée pargis Fanny Marquant’i novelli «Kaabu». Kuuldes mõni aeg hiljem, et Pierre Aslan on loonud uue parfüümi, andis ta korralduse, et talle selle pudel hangitaks.
Kui Élysée inimesed said Pierre Aslani kirjast teada, et kaabu pole enam tema käes, valitses palees mõne tunni jooksul suur segadus. Kuidas see sai võimalik olla, kui veel eelmisel päeval tuli Aslan koju, kaabu peas? Mõne nädala jooksul püüdis halli lipsuga mees riigipeaga suheldes hoolikalt vältida kaabu teemat. Siis saabus parfümööri kiri, mis andis piisava info kaabu vahetusse mineku kohta. Kohe saadeti kaks meest restorani. Maksuameti võltsitud tõenditega nõudsid nad ligipääsu arvetele ja tegid kindlaks, et kaabu uus omanik on tšekiga maksnud Bernard Lavallière. Jälitustegevus koondati kohe Passy tänavale.
«Ah siis parfümööril pole enam kaabut? Ja teie ei märganud midagi …»
«Ei, härra president. Tegemist oli suure segadusega.»
«Häbiväärne lugu …» kommenteeris riigipea mokaotsast. «Ja kes see Bernard Lavallière on?»
«AXA töötaja. Kohe saabub toimik, härra president.»
Mõne aja pärast tuli halli lipsuga mees presidendi juurde Élysée parki. Riigipea mängis oma musta labradoriga, lastes koeral eemale visatud keppi tagasi tuua.
«Mercier varastas kaabu ära,» teatas ta.
«Tõesti? On sellel sellil alles pealehakkamist.»
Samal õhtupoolikul andis François Mitterrand korralduse, et Kajaka raamatupood võetaks nende nimekirja, mis Élyséed kirjandusega varustavad.
«Kaabu toimikus uusi sissekandeid pole, härra president,» teatas halli lipsuga mees, kui nad ühel päeval eraasju jooksvalt läbi vaatasid. «Kas jätkame jälgimist?»
«Ei,» vastas riigipea pärast pisukest järelemõtlemist. «Las see asi jääb saatuse hooleks,» lisas ta unistavalt.
«Kas hävitame või arhiveerime, härra president?»
«Muidugi hävitame.»
Järgmisel päeval tuli halli lipsuga mees presidendi kabinetti, kaabu toimik kaenla all. François Mitterrand pani prillid ette, lehitses viimast korda aruandeid ja fotosid ning peatus selle juures, millel Fanny Marquant istub Monceau pargis, kaabu peas. Ta võttis pildi toimikust välja ja pani kõrvale.
«Isiklikku arhiivi,» teatas ta. Seejärel allkirjastas ta korralduse toimik hävitada.
Kakskümmend aastat hiljem, 29. jaanuaril 2008. aastal müüdi Drouot’ saalis François Mitterrand’i isiklikke asju. 368 eseme seas oli peale ülikondade, lipsude ja särkide ning välisriikide esindajate toodud kingituste tervelt üheksateist kaabut: viis viltkübarat, kaks linasest materjalist peakatet, üks seemisnahkne kaabu, kaks torukübarat, üks kõvakübar ja kaheksa õlgkübarat. Kas must kaabu, mille ostis sotsialistlik partei, on seesama, millest lugu jutustab? Pole sugugi kindel. Kaabude kandjad ostavad uusi, vanad kuluvad ära, mõned lähevad vahetusse ja leitakse üles, aga mõned kaovad jäljetult. Fakt, et oksjonil oli vaid üks must viltkaabu, tekitab hämmingut. Kas kusagil on veel teisi? Täiesti võimalik. Kas need on lähedaste käes? Samuti võimalik. Seda ei saa kunagi teada. Ja sellal, kui oksjonihaamer kolksus, rüüpas Pierre Aslan Firenzes Uffizi galerii lähistel vahuveini. Pärast säravat naasmist rahvusvahelise üldsuse ette ei loonud ta enam midagi. Sihilikult. Ta tahtis lahkuda kuulsuse tipul ja jätta endast maha legend. Mõned allikad väidavad, et ta koostas salaja parfüüme vähestele eraklientidele, kes maksid selle eest muinasjutulisi summasid. Räägiti Brunei sultanist ja isegi Bill Gates’ist, aga seda polnud võimalik kinnitada. Igal juhul elab Pierre Aslan nüüd tagasitõmbunult Firenzes. Pärast 1987. aastat ei ole ta andnud ühtki intervjuud. Édouard Lanier, Fanny Marquant’i armuke, jätkas oma naise petmist, kuni viimane 1992. aastal lahutust nõudis. Mees abiellus uuesti palju noorema naisega, kes omakorda teda pettis ja lõpuks maha jättis. Pärast Danone’i grupist lahkumist paigutas ta oma raha massaažisalongide ketti Tais. Seal elab ta koos kellegi Bongkojga. Tema jäljed kaovad 2004. aasta tsunami järel. Doktor Fremenberg suri käratult 2001. aastal oma kabinetis ühe seansi ajal. Tema Aafrika kunsti kollektsioon müüdi Christie’s oksjonimajas nime all «Doktor F-i kollektsioon». Püstise peenisega kuju, mida Aslan jälestas, hinnati lõpuks koos kõigi kuludega 120 500 eurole. Praegu asub see erakätes Washingtonis. Esther Kerwitcz jätkas kontserdireise kuni aastani 2000. Siis otsustas ta lõpetada esinemised publiku ees ja koondas kogu tähelepanu nelja plaadi väljaandmisele. «Tetra Kerwitczi» nime all tuntud komplekt kuulub netist kõige enam allalaaditavate klassikalise muusika interpretatsioonide hulka. Ta elab koos Pierre Aslaniga Firenzes. Fanny Marquant jäi mõni aasta pärast oma raamatupoe avamist leseks, sest Michel Carlier – seesama halli kaabuga mees – suri. Ta pidas oma kauplust veel viisteist aastat, tal oli mitmeid armulugusid, kuni Normandia rannikul puhanud inglise lord temasse lootusetult kiindus. Ta abiellus Fannyga ja viis naise Sussexisse, kus viimasel oli pööraselt igav. Veel tänagi räägib Fanny inglise keelt halvasti. Tema lühiromaanil «Prantsuse naine» oli arvestatav menu, selle kohta kirjutati Briti pressis paar kiitvat lugu ja Daily Mirror tegi temaga intervjuu. Bernard Lavallière sattus üha suuremasse vaimustusse Jean-Michel Basquiat’st, keda ta kohtas 1988. aasta jaanuaris ühel hommikusel üritusel, kus kunstnik polnudki uimastilaksu all ega pannud ülikonna ja lipsuga mehele pahaks, et see rääkis õhinal tema lõuendite vibratsioonidest. Kui kunstnik seitsme kuu pärast suri, oli Bernardil tervelt üheksa tema maali, millest viis pärinesid Basquiat’ parimast loomeperioodist (1981–1983). Järgnevatel aastatel Bernard jätkas tema teoste ostmist, kuni ameeriklase tööde väärtus hakkas ületama tema võimalusi. Ja et lõuendid, mille eest ta oli maksnud 150 000 või 200 000 franki, olid 2010. aastateks igaüks väärt 10 miljonit dollarit, asendus senine tema üle irvitamine kohkumuse ja vihaga segatud hämminguga. Daniel Mercier läks pensionile. Ta lõpetas töötamise SOGETEC-i Normandia haru juhi kohal. Iseenda lõbuks on ta salamahti alustanud jutustuse kirjutamist oma seiklustest presidendi kaabuga – tal on juba valmis 20 lehekülge ja lõppu ei näi veel paistvat. Ta ei saa endiselt süüa austreid äädikaga, ilma et kuuleks presidendi sõnu: «Ma ütlesin seda Helmut Kohlile eelmisel nädalal.» Mõni kuu pärast kaabu tagasisaamist valiti François Mitterrand 54,2-protsendilise toetusega tagasi presidendiks, millega ta põrmustas kõik reitingufirmade hinnangud. Haigena veetis ta viimased jõulud Assuanis Egiptuses, tuli ootamatult Prantsusmaale tagasi, kus nädala pärast 1996. aasta talvel suri.
Oma ametiaja lõppedes jättis ta maha täieliku mõistatuse: prantslastele häid soove jagades kasutas ta kummalist, ebaharilikku väljendit. Seda on palju kommenteeritud, ent keegi pole suutnud öeldut lahti mõtestada. Ka tema ise ei selgitanud rohkem midagi. Nüüdseks on seda lauset guugeldatud 8 340 000 korda. Kakskümmend kolm sekundit enne oma 1994. aasta 31. detsembri pöördumise lõppu vaatas president otse kaamerasse ja ütles: «Ma usun vaimujõusse ja ma ei lahku teist kunagi.»
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)