Margus Haav Vene kroonust: Eestis keetis iga endast vähegi lugupidav talumees oma sigadele paremat toitu

Pildil Margus Haav. «Üks esimesi fotosid minust uues reaalsuses. Suured silmad ahastusest pärani, olevik kui luupainaja, tulevikku eriti ei paistnud. Kuna vanakesed varastasid noorsõduritele välja antud mundrid silmapilkselt ära, kasutas terve grupp noorsõdureid selle kohustusliku paraadfoto jaoks rekvisiitidena ühte ja sama mütsi, särki, lipsu ja vormipintsakut.» Foto: Erakogu

Loe katkendit ajakirjaniku ja kultuurikriitiku Margus Haava uuest tõsielul põhinevast mälestusteraamatust «Alumiiniumist kurgid», mis räägib noore Eesti mehe läbielamistest Nõukogude sõjaväes NSVL-i lõpuaastatel. «Kui kuuleksin selliseid lugusid kelleltki teiselt, siis ma ei suudaks neid uskuda, aga kõik juhtus päriselt,» ütleb Haav oma raamatu kohta.

Diskoteek

Diskoteek asus söökla tagaruumis köögi kõrval ja see ei olnud muidugi päris diskoteek. Sõdurilinnakus Leningradi lähistel oli koos umbes 2500–3000 soldatit, nagu üks purjus praporštšik kunagi seletas. Lisaks allohvitserid ja ohvitserid, aga nemad elasid eemal, sõid mujal ning täiesti arusaadavatel põhjustel ei tulnud sööklale lähemale kui hädavajalik.

Margus Haav «Alumiiniumist kurgid». Foto: Postimees Kirjastus

Söökla oli külm, kõle ja suur, kuid mitte piisavalt suur, et kõik korraga sööma mahuksid. Sestap toimus toitumine vahetustega. Ehmunud siilipäised noorsõdurid seisid pikkades võbelevates rivides toidulettide ees, mille taga vanemad, enesega rahulolevad köögisõdurid jagasid hiiglaslikest kastrulitest seda, mida parasjagu jagada oli. Need toidujagajad olid oma olemuselt midagi mõne Lõuna-Ameerika diktaatorikooli vilistlase ja marutõbise šaakali vahepealset. Jagatav toit polnud, kuidas nüüd öeldagi, juba iseenesest eriti hea. Jälgisin alati üht oma rühma võrdlemisi tugevalt lühinägelikku pikakasvulist vistrikulist vibalikku, kes enne sööma asumist võttis oma paksude klaasidega prillid eest. See oli reegel. Ma sain temast suurepäraselt aru. Korra tahtsin temalt prille laenata, et kohe kindlasti mitte midagi näha, aga lihtsam oli silmad kinni pigistada. Esimestel nädalatel oli üldse väga keeruline sööklatoitu alla neelata. Kurat teab, kuidas see tehtud oli. Peamiselt olid toiduks arusaamatut päritolu pudrud, kas põhja kõrbenud või pooltoored, nii et selles mõttes oli vaheldus olemas. Liha jõudis noorsõdurite taldrikutesse juhuslikult, kala sagedamini, aga kala puhul oli tegemist peamiselt sabade ja peadega. Tont teab, kuhu see ülejäänud söödav osa sai. Päris kindlasti keetis Eestis iga endast vähegi lugupidav talumees oma sigadele paremat toitu.

Kord kamandati köögitoimkond äsja saabunud seakeresid tassima. Jooksime kuumast ja niiskest ruumist otse paukuva pakase kätte. Autokastis külitavad lihakehad olid korralikult poolitatud, rasvased ja libedad. Sellist libedat poolikut siga oli uskumatult keeruline tassida, see hakkas vastu. Tassida tuli pealegi järskudest treppidest üles. Raudtrepid olid aga jäätunud, mis tegi asja veel keerulisemaks. Napi valguse kätte jõudes langes mu pilk ühe looma kintsul täiesti selgelt näha olevale templile. Seal oli aasta 1978 ja Moskva 1980. aasta olümpiamängude logo. Siga oli oma ajalikust elust lahkunud seega kümmekond aastat tagasi ja veetnud vahepealsed rahutud ajad turvaliselt sügavkülmas. Vähemalt loodan, et sügavkülmas. Nii et ma parem ei tahagi teada, millistest ladudest tooraine tuli ja kuidas meile toitu keedeti.

Aga seegi oli vaja ju kätte saada. Kui nägu ei juhtunud toidujagajale meeldima, siis võis ta su plekktaldrikusse ainult mingit vedelikku lärtsatada ja kui keegi juhtus selle üle kobisema, siis võis ta kogu kupatuse sulle näkku visata. Üle leti võis vabalt lennata ka rusikas. Utšebka toidujagaja oli kuningas.

Söödi alumiiniumtaldrikutelt. Siit jõuamegi selle salapärase diskoteegini. Diskoteek oli nõudepesula ja oma õela hüüdnime täiesti õigustatult ära teeninud. Sajad ja tuhanded taldrikud pöörlesid seal palavikulises tempos. Neid oli nii täpselt, et diskoteek ei tohtinud hetkekski seisma jääda, see tähendanuks automaatselt nõudepuudust sööklajärjekorras ning seega seisakut. Seda aga ei tohtinud juhtuda. Diskoteegis rabeles viis meest, kes seisid, kirsad poolenisti vees, alussärkide väel nende metallkünade ees, kuhu loobiti mustad nõud. Mingil põhjusel polnud diskoteegis peaaegu kunagi kuuma vett. Põrandas olevatest aukudest tulvas see-eest kuuma auru. Köögitoimkond oli vööni auru sees. See oli palav ja niiske, välisuks tuli lahti teha. Väljas oli aga umbes paarkümmend miinuskraadi. Vahetuse lõpuks oli kõigil vähemalt nohu.

Mingist nõudepesuvahendist polnud juttugi, lappide rollis olid vanad kaltsud, kõigi eelduste kohaselt talvine aluspesu, mis oli kümneid ihusid katnuna oma aja lootusetult ära elanud. Mis juhtub rasvase alumiiniumnõuga külmas vees? Põhimõtteliselt ei juhtu midagi peale selle, et külm vesi fikseerib rasvakihi ja hea, kui silmaga nähtavad toidujäänused õnnestub kuidagi ära kraapida. Lusikad-kahvlid plärtsatasid kõik kokku ühte suurde vannilaadsesse anumasse, kus neid käsikaudu paar tiiru ringi aeti ja siis peoga välja võeti. Võimalik, et mustemana kui enne. Aeg oli kallis. Loomulikult ei jõudnud nõud ära kuivada. Aukus silmadega soldat haaras ropendades sülle juba järgmise värskelt pestud ligase taldrikuhunniku ja vaarus söökla poole, et sealt mõne minuti pärast naasta uue sületäie kasutatud nõudega.

Diskoteegi nõrk koht oli ka see, et kuigi see asus otse köögi kõrval, pääses sealt sööma pärast vahetuse lõppu ehk alles siis, kui tegelikult enam midagi süüa ei olnud. Kuivanud leivakannikas, mingeid kraapeid kuskilt katlapõhjast. Kõht oli aga hullupööra tühi. Jäätmekatel, kust turritasid näritud saiatükid, võis sisaldada siiski ka täiesti korralikke lihatükke. Tont teab, kuidas need sinna sattusid, aga hea, et sattusid. Korisevate kõhtudega ja neli tundi jutti jalgel olnud köögitoimkond sobras seal paljaste kätega ja toppis paremaid palasid suhu. Pärast seda vältisime üksteise pilke ja andsime tundide viisi jäises rasvases vees solberdamisest tundetuks muutunud sõrmede vahelt edasi paberossi. Lõunasöök algas juba tunni aja pärast. Köögitoimkonnas olemist ei igatsenud keegi.