/nginx/o/2020/06/25/13172620t1hfe17.jpg)
Loe katkendit ajakirjaniku ja kultuurikriitiku Margus Haava uuest tõsielul põhinevast mälestusteraamatust «Alumiiniumist kurgid», mis räägib noore Eesti mehe läbielamistest Nõukogude sõjaväes NSVL-i lõpuaastatel. «Kui kuuleksin selliseid lugusid kelleltki teiselt, siis ma ei suudaks neid uskuda, aga kõik juhtus päriselt,» ütleb Haav oma raamatu kohta.
KOOLJATE RAJAD
Margus Haav «Alumiiniumist kurgid».
Postimees Kirjastus
Poolkinnine ja sõjaväeliste objektidega ülekülvatud kunagine uhke Preisimaa, nüüdne Kaliningradi oblast, laius endise Saksamaa territooriumil. Sovettide sissetungist möödunud ligi poole sajandi jooksul olid sakslastest jäänud jäljed veel selgesti märgatavad. Paljud maanteed pärinesid sakslaste ajast ning olid ikka veel kaetud mitte asfaldi, vaid betoonplaatidega. Need plaadid olid ajale hämmastavalt hästi vastu pidanud, vaid paiguti oli neid asfaldiga parandatud. Huvitav oli see, et kust oli juba parandatud, sealt hakkas taas lagunema. Kohati võis silm eristada kolme-nelja asfaldikihti.
Sealsed maanteed olid kohutavalt kitsad ning piiratud lisaks veel alleedega, mille massiivsed puud kasvasid sõna tõsises mõttes otse teeservades, osalt isegi asfaldis. Kahel suurel sõjaväeveokil oli võrdlemisi keeruline üksteisest mööda pääseda. Kord, kui sõidutasin parasjagu GAZ-66 taha ehitatud plekk-kuudis trobikonda ohvitsere ja nende lärmakaid peresid, sõitis kurvist ootamatult vastu kihutanud soomustransportöör BTR1 puruks juhipoolse peegli ja kraapis ohvitseride putkat. BTR ei jäänud isegi seisma, vaid kihutas peatumatult edasi. Kahtlane, kas selle juht üldse märkaski otsasõitu. Mul aga värisesid käed-jalad veel mõnda aega päris korralikult.
Paljude teepervel seisvate puude külge oli kinnitatud värskeid pärgi ja juba veidi vanemaid mälestustahvleid. Nähtavuse huvides olid puude tüved maapinnast poolteise meetri kõrguseni valgeks lubjatud, nii et eriti öiste laternate valguses kihutasid seal nagu mingil kooljate surmarajal.
Selle maalapikese ajalugu on väga sünge. Õigupoolest ei olnud preislased enam sajandeid midagi muud kui sakslased. Saksa ordu vallutussõjad, mis tõid ristirüütlid ka Eestisse, ei jätnud XIII sajandi hakul preisi hõimudest midagi järele, kuigi muinaspreisi keel pidas veel mõne sajandi vastu. Osa ellujäänud preislasi saksastus, osa lahustus leedulaste seas. Enne Teise maailmasõja algust elas piirkonnas kuni kolm miljonit inimest, enamik nendest sakslased.
See oli Preisimaa, kust armeegrupp Nord alustas rünnakut Nõukogude Liidu vastu läbi Baltimaade Leningradi peale. Sõjaõnn aga pöördus ning oktoobrikuus 1944 tungis Punaarmee esimest korda Preisimaale. Sakslased panid meeleheitlikult vastu, et peatada venelaste sissetung Saksamaa pinnale, kuid lõpuks pidid ikkagi õnnetu Preisimaa elanikud vastu võtma metsistunud punaarmeelaste esimese kättemaksulöögi. Mida rohkem ma sellest teada saan, seda õudsem mul hakkab.
Mida venelased kätte sattunud elanikega tegid, oli erakordselt kohutav. Allikate andmed lähevad siinkohal lahku, kuid venelaste meelevalda jäi eri andmetel siiski 200 000 – 500 000 elanikku. Paari aasta pärast oli neist alles ainult 23 000. Vere maitse suhu saanud Nõukogude sõdurid tapsid ja vägistasid, lõid lastel püssipäradega päid sisse, süütasid linnu ja külasid. Põgenikevooridesse sõideti tankidega sisse, inimesi kütiti kuulipildujavalangutega.
1945. aasta veebruaris arreteeriti Preisimaal Nõukogude armee sõdur Aleksandr Solženitsõn, kes oli erakirjades oma sõbrale seltsimees Stalinit halvustanud. Tulevane Nobeli kirjanduspreemia laureaat viibis eri laagrites kuni 1953. aastani ning pani hiljem kõik kirja.