Silmaringi avardav teos, mis jutustab mustanahalise naise elust nii Nigeerias kui ka Ameerikas

Nigeeria kirjanik Chimamanda Ngozi Adichie. Foto: CHRISTOPHE ARCHAMBAULT/AFP/SCANPIX

Raamatublogija Mariann Vendelin kirjutab, et luges kaks suve tagasi Chimamanda Ngozi Adichie romaani «Pool kollast päikest» ja see jättis väga sügava mulje. Nüüd sattus talle kasutatud raamatute poes kätte autori teine romaan «Americanah».

20. sajandi lõpp ja 21. sajandi algus, Ameerika idarannik/Lagos & Nsukka, Nigeeria/London, Inglismaa. Ifemelu saabus Ameerikasse 13 aastat tagasi kõrgharidust omandama, sest koduriigis raskendasid seda pidevad streigid. USA oli ka tema kallima Obinze unistus, kuid mees jäi Nigeeriasse maha, lootes hiljem järgneda, kuid nende suhtlus katkes. Algus võõras riigis oli täis igasuguseid katsumusi, kuid naine on saanud edukaks, pidades rassiteemalist blogi. Ta on nüüd Americanah, nagu nigeerlased ameerikaniseerunud inimesi kutsuvad. Ometi on Ifemelu nüüd otsustanud tagasi Nigeeriasse kolida. Obinze elu on samuti tormiline olnud, kuid ka tema on tagasi kodumaal ja vahepeal päratu rikkaks saanud.

Chimamanda Ngozi Adichie «Americanah». Foto: Raamat

«Americanah» avardab silmaringi ning annab ülevaate (mustanahalise naise) elust nii Nigeerias kui ka Ameerikas. Raamat toob esile mitmeid probleeme ja tähelepanekuid, aga tegevust oli vähe, mistõttu lugemine edenes aeglaselt. Kõige rohkem huvitasid mind kontrastid. Nigeeriast Ameerikasse kolides on kõik Ifemelu jaoks uus ja imelik. Naine on terve elu inglise keelt rääkinud, kuid ameerika inglise keel kubiseb võõrastest väljenditest, mis teda segadusse ajavad. Ka kohalikud kombed tunduvad kummalised. Ta paneb tähele, kuidas ameeriklased ei ütle kunagi «ma ei tea» vaid «ma ei ole kindel», vihjates, et mingid teadmised on olemas. Isegi ameeriklaste probleemid on Ifemelule võõrad. Asjad, millele ta kodumaal kunagi polnud mõelnud, on järsku väga olulised. See kõik ajendabki teda blogi pidama ning blogipostitused on ka üks selle romaani osa.

I didn't know I was even supposed to have issues until I came to America.

Kõige rohkem blogib Ifemelu rassi teemal, tuues välja erinevusi ameerika mustanahaliste ja mitte-ameerika mustanahaliste vahel. Blogil on pikk ja lohisev nimi: «Raceteenth Or Various Observations About American Blacks (Those Formerly Known As Negroes) By A Non-American Black». Kolmteist aastat hiljem on Ifemelu amerikaniseerunud ning tagasi Nigeeriasse kolides on kõik jälle uus ja võõras.

If the «slavery was so long ago» thing comes up, have your white friend say that lots of white folks are still inheriting money that their families made a hundred years ago. So if that legacy lives, why not the legacy of slavery?

Üks seik, mis mulle eriti meelde jäi, oli kuidas Ifemelul oli vaja elamise eest maksmiseks raha teenida, kuid tema viisa seda ei lubanud. Sõbranna pakkus ühe teise mustanahalise tööluba ning ütles, et kuigi selle omanik pole kuidagi Ifemeluga sarnane, siis valgetel tunduvad kõik mustad ühte nägu ja seetõttu pole vahet, mis pilt loal on. Üldse läks kogu see töö otsimise osa väga hinge.

Teine teema, mis mind huvitas, oli mustanahaliste juuksed. Romaani alguses veedab Ifemelu mitu tundi juuksurisalongis, lastes endale kodumaale naasmiseks korralik soeng teha. Mind üllatas, kui kallis see oli ning kui kaua aega võttis. Veel sain teada, kui palju on erinevaid omadussõnu mustanahaliste juuste tekstuuri kirjeldamiseks: kinky, coily, woolly, nappy ja loomult sirgeid juukseid ei ole neil kunagi. Sirgendamiseks on keemilised tooted, mis kuidagi tervislikud ei ole ja ka juuste väljalangemist põhjustavad. Loomulikke juukseid peavad valged aga «ebapuhtaks» ning näiteks tööintervjuule ei maksa loomulike juustega minna.

Armastuslugu oli romaani nõrgim osa. Ma ei tajunud üldse Obinze ja Ifemelu vahelist keemiat ja suurt armastust. Mulle meeldis rohkem tema valge poisssõber Curt ning olin kurb, kui naine selle suhte ära rikkus. Üldse vajus raamatu keskosa, kus Ifemelu juba Ameerika eluga ära harjus, ära ning ei olnud eriti meeldejääv. Mõnus vaheldus oli lugeda Obinze Londonis tegutsemisest.

Chimamanda Ngozi Adichie on 1977. aastal sündinud nigeeria kirjanik, kelle sulest on ilmunud lisaks kolmele romaanile ka lühijuttude kogumik ja ports esseesid. Naise nimi Chimamanda tähendab inglise keelde tõlgituna «my God will not fall down» ning Ngozi on «blessing». Perekonnanimi Adichie on lühendatud vorm millestki pikemast, mille tähendus on lühendamisega kaotsi läinud. Chimamanda Ngozi oli pere viies laps ning ta kasvas üles Nsukka linnas, kus ta mõlemad vanemad töötasid ülikoolis. Naine õppis aasta Nigeeria ülikoolis meditsiini ning suundus seejärel Ameerika Ühendriikidesse, kus ta sai esmakordselt teadlikuks oma rassist kui sellisest. Ta tõdeb, et rass on veider kontsept, sest sellest arusaamiseks peab õppima, mida tähendab Ameerikas mustanahaline olla või miks on mustanahalisele arbuusi pakkumine solvang. Just sel teemal kõneleb naise kolmas romaan «Americanah». Adichie esimesed kaks romaani kõnelevad Nigeeriast ning tal on suur soov, et rohkem aafriklasi kirjutaks Aafrikast. 

«Americanah» jutustab ühest nigeerlannast, kes unistab Ameerikasse kolimisest ning jõuabki selleni, saades teada, kuidas tema idee reaalsusest erineb ning kohaneb võõra keskkonnaga. Tagaplaanil on ka armastuslugu. Romaan oli silmaringi avardav, andes aimu USA ja Nigeeria eluoludest, rassismist, immigrantidest, mustanahaliste probleemidest. Lugu kulgeb aeglaselt, sest tegevust on vähe ja rohkem ongi igasuguseid tähelepanekuid. Soovitan, kui sind huvitab, kuidas mitte-ameerika must näeb elu Ameerikas. Kõige rohkem meeldisid mulle igasugused võrdlused, mida oli uhkelt.

Racism should never have happened and so you don't get a cookie for reducing it.