Filosoofiline ja realistlik ilukirjanduse klassika, mida on raske puhtalt romaaniks pidada

Lev Tolstoi. Foto aastast 1908. Foto: Akg-images/ Scanpix

Vene ilukirjanduse klassika, Lev Tolstoi «Sõda ja rahu», on raamat mis ei vaja lähemat tutvustamist. See on Napoleoni sõdade ajal toimuv eepiline romaan sõjast, armastusest, vene ühiskonnast ja lõpuks ka rahust. Samaaegselt on see filosoofiline mõtisklus ajaloost ja eetikast. Ja tõepoolest, raamatu teine pool oli peamiselt essee vormis. Tolstoi ise ütles, et tegu ei ole romaaniga, kuid sellest allpool. Ma lugesin raamatu küllaltki tagasihoidliku, kahe nädalaga läbi. Ainuüksi raamatu paksus, 1488 lehekülge, teeb sellest raamatute Mount Everesti, kirjutab raamatublogija Laura-Kristiina Valdson.

Raamatuna on «Sõda ja rahu» küllaltki keeruline arvustada. Ilukirjanduslikult oli tegu võrratu teosega, kuid ülesehitus ja seega lugemisnauding vahepeal katkes. Klassikaline ilukirjandus ei pea alati meeldima ega olema haaravalt kirjutatud. Väga paljud head raamatud on rasked lugeda. Klassika peab ärgitama mõtlema ja rikastama silmaringi. Seetõttu analüüsin teost läbi nelja olulise punkti: sisu, tegelaskujude, ülesehituse ja lõpuks lugemisnaudingu.

Sisu ja tegelaskujud

«Sõda ja rahu» Lev Tolstoi. Foto: Kirjastus Varrak

Tegevus kulgeb Napoleoni sõdade ajal, aastatel 1805-1812. Sajandi algus oli Venemaa aadli kuldajastu, mil nauditi kerget elu ja rahuperioodi. Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni võimuletulek toimus kusagil kaugel. Esimese saja lehekülje jooksul juhatatakse lugeja sisse vene kõrgseltskonna ellu. Tutvustatakse kümneid uusi tegelaskujusid, vürste ja vürstinnasid, kelle meeles hoidmine osutub keerukaks. Seda enam, et vene keeles kutsutakse inimest mitme eri nimega. Samuti võib esmapilgul hirmutada prantsuse keele rohkus, kuid see oli tol ajal kõrgklassi tavaline suhtluskeel.

Sisu poolest on tegu väga laiahaardelise romaaniga. Tolstoi kangelased mõtisklevad palju elu üle, armuvad südamest ja surevad üllalt. Kirjeldatakse sügavalt religioosseid inimesi, filosoofilisi mõtisklejaid, ausaid sõjamehi, petiseid ja kaabakaid, kuulsust ja võimu otsivaid inimesi. Raske on kujutleda teemat, mida Tolstoi ei käsitlenud. Vastupidi, ta puudutas kõiki inimlikke voorusid ja pahesid, kaotamata romaani ajaloolist fookuspunkti.

Üsnagi muljetavaldavalt on tegelaskujusid raamatus üle viiesaja. See tähendab, et keskmiselt iga kolme lehekülje järel tutvustatakse uut tegelast. Raamatu tagakaanel seisab küll, et romaani keskmes on Bolkonskid, Bezuhhovid ja Rostovid, kuid minu arust peategelasi kui selliseid polnud. Nende perekondade elule ja saatusele keskenduti palju, kuid raamatu mahtu arvestades vähe. Mõni võiks siin kohe välja tuua Pierre Bezuhhovi, kes oli muuseas mu lemmik tegelaskuju, kuid isegi tema oli vahepeal pikalt tagaplaanil. «Sõda ja rahu» ei ole karakterikeskne romaan.

Tolstoid on selles mõttes hea võrrelda Dostojevksiga. Viimane keskendub sügavuti Raskolnikovi psühholoogia ja motiivide analüüsimisele. Ta näeb ühiskonda läbi ühe indiviidi, sest Raskolnikov peegeldab ühiskonda, milles elab. Võrdluseks Tolstoid huvitab rohkem ühiskond tervikuna, üksikud indiviidid olid kõige muuga võrreldes taustal. Dostojevski on sügavalt psühholoogiline, Tolstoi filosoofiline ja realistlik. Tolstoi realism väljendub ka selles, et paljud tema kirjutatud tegelased, nagu keisrid ja väejuhid (Aleksander I, Napoleon, Kutuzov) elasid päriselt.

Mis on «Sõda ja rahu»?

«What is War and Peace? It is not a novel, even less is it a poem, and still less an historical chronicle. War and Peace is what the author wished and was able to express in the form in which it is expressed.»

Niimoodi ütles Lev Tolstoi ühes artiklis «Sõja ja rahu» kohta, nimetades seda mitte romaaniks, mitte poeemiks, veel vähem ajalooliseks kroonikaks. See on midagi, mida autor tahtis väljendada ja väljendas sellises vormis, nagu see oli kirjutatud. Sisuliselt ei tahtnud kirjanik piirata end romaani raamistikuga. Ta kaldus romaani raamist välja ja kirjutas kohati esseed. Mis viib mind mu peamise kriitikani.

Ülesehitus ja lugemisnauding

Raamatu esimene pool oli igas mõttes tugevam ja paremini kirjutatud kui teine. Lugeja juhatatakse sisse tolleaegsesse Venemaa ühiskonda ja kultuuriruumi. Autor tutvustab palju värvikaid tegelaskujusid ja loob atmosfääri. Perekondade omavaheline läbikäimine, seltsielu ja intriigid olid põnevalt kirjutatud. Aleksander I ja Napoleoni vaheline sõda, lahingute kirjeldused olid realistlikud. Ja siis, poole raamatu pealt, raamatu rütm katkes.

Korraga jätkas autor essee vormis, kaldudes romaanis toimuvast kõrvale. Ta analüüsis peamiselt ajalugu, ajalooprotsesse mõjutavaid tegureid ning kuningate vs juhuse rolli ajaloo kujunemises. Tolstoi kritiseeris teravalt tolleaegseid ajaloolasi, kelle arvates kuningad mõjutasid sõdasid ja nende käiku. Tema arvates mängis palju rolli juhus ja erinevate juhuste kokkulangemine. Samuti sai teravat kriitikat Napoleon, keda ta pidas rumalaks valitsejaks. Lühidalt on keeruline kokku võtta Tolstoi sadade lehekülgede kaupa arutlusi, kuid tema mõtted kordusid ja segasid romaani rütmi. Kõrvalepõiked ajaloo ja eetika teemadel kordusid iga mõne aja tagant, nii et vahepeal ununes see, mis tegelastega toimus. Küsimus poleks selles, et mulle ei meeldiks filosoofilised arutlused – meeldivad väga, aga eraldi raamatuna. Samuti eelistan objektiivsust ajaloolaste kritiseerimisel.

Tolstoi kritiseeris ajaloolasi nende vaatepunktide pärast, kuid ajalugu ongi küllaltki subjektiivne humanitaarteadus. Üht sündmust saab mitut eri moodi tõlgendada. Siiski nõustusin tema argumendiga, et võimatu on eraldada ajaloosündmust, sest seda mõjutavad omakorda eelnevad sündmused. Ajalugu on olemuselt lõputu olukordade jada, mis ei katke ning raske on eraldada üht sõda, arvestamata sellele eelnevaid sündmusi. Me ei saa kritiseerida inimest, arvestamata tema minevikku ja me ei saa kritiseerida üht valitsejat, arvestamata tema olukorda. Autor argumenteeris hästi seda, kuidas kõige puhul loeb kontekst.

Kokkuvõttes segas mind raamatu teise poole ülesehitus, sest ma ei lugenud enam romaani. Ma lugesin Tolstoi pikale venivaid mõtisklusi, mida ta eri sõnastuses pidevalt kordas. See segas romaani loomulikku rütmi, mis enne oli nii võrratu. Tolstoi ise nõustus, et seda teost ei saa käsitleda romaanina. Pakun välja, et «Sõda ja rahu» on kunstivorm, milles autor väljendas tõepoolest seda, mida ta tahtis väljendada. Seejuures tehes seda nii laiahaardeliselt, nagu pole suutnud kirjutada ükski vene kirjanik enne või pärast teda.