Raamat, mis võiks olla suur hitt, kui sellele veidi draamat ja romantikat juurde lisada

Pariis. Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Eia Uusi reisiraamatut «Minu Prantsusmaa» ja jagab oma lugemiselamust.

2008-2012, Prantsusmaa. 23-aastane Eia vajab oma ellu muutust. Ta jumaldab Prantsusmaad ning on seal varem käinud palverännakul ja avastanud ka Pariisi. Muidugi tahaks ta teada, milline tunne oleks riigis ise elada. Niisiis otsustab ta minna au pair'iks. Eia hoida jäävad aastane tüdruk ja neljane poiss. Vanematel on parasjagu käsil lahutus. Mees jääb elama Normandia maamajja, naine korterisse Pariisi südames. Eia kogeb mõlemat elu ja palju muudki.

Eia Uus «Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein». Foto: Petrone Print

Eia Prantsusmaa oli minu jaoks kui imedemaa - töö kõrval palju vabadust oma toimetusteks, kaks vahvat inglikest hoida, imelised vaated, kõik see ajalugu, elamine Pariisi kesklinnas, jõega ümbritsetud maamaja, mõistlikud tööandjad ja siis veel see reis Loire'i orgu! Raamat viis mindki sinna muinasjuttu kohale, andis aistinguid hästi edasi. Kui teiste «Minu» sarja raamatute puhul olen väga nautinud lisatud fotosid, siis siin jäid need kahvatuks selle kõrval, mis pilte tekst ise silme ette tõi.

Imestasin üha uuesti, kuidas kellegi elu saab päriselt selline olla. Olen ju taolisi raamatuid lugenud küll ja filme näinud, teate küll, selliseid, kus naispeategelane sõidab välismaale lapsehoidjaks, leiab sealt kallima ning ühtäkki saabub tema nooruspõlve armastus... Mõtled, et tore lugu küll, aga päriselt nii ju ei juhtu. Tuleb välja, et juhtub küll - randevuu Pariisi romantilisimas paigas ja kohtumine vana kallimaga on juba olemas. Kui veel natuke draamat ja romantikat juurde lisada, siis saaks siit üht hittromaani või -filmi küll kokku.

Lisaks ilusatele kirjeldustele hakkasin kaasa elama ka raamatu sündmustele. Keset lahutust lapsehoidja olles kuuleb nii mõndagi huvitavat ning Eia jagab seda. Nii saab Prantsusmaad ühe prantsuse perekonna kaudu tundma õppida, kuidas elamised on uhked, aga vahel tuleb lapsehoidjalt millegi ostmiseks raha laenata. Mul tekkis tegelikult küsimus, kas perekond ise ka teab, et neist nii põhjalikult eesti lugejale kirjutatud on. Kuna tegelased said armsaks, siis oli ülimalt tore, et Eia uues epiloogis kirjutab, mis kõigist tänaseks on saanud.

Kui «Minu» sarja raamatud lähevad mul tavaliselt lausa lennates, siis «Minu Prantsusmaa» jaoks pidi rohkem aega võtma. Infot oli palju ja see väsitas veidi - hulganisti kohanimesid, tohutult kogetud kultuuri ja loetud raamatuid. Kes lugemissoovitusi tahab, siis Eia jagab neid palju ja kirjeldab ka kohti, kuhu ta end raamatuga unustanud on - pargipingid, kohvikud. Nii romantiline! Mina nii ei oska.

Erinevatest teadmistekillukestest, mis raamatusse mahtusid, üllatas kõige rohkem, kuidas prantslased saavad tasuvale tööle alles 30. aastaselt ja enne seda elavad vanemate juures ja koguvad kogemusi tasustamata praktikaga. Teiseks üllatas muidugi toidukultuur - ma ei kujuta ette, kust võtta aega, et argipäeviti mitmekäigulisi eineid valmistada ja veel nautida ka. Seda peab küll Prantsusmaale õppima minema. Teine asi, mis prantslastel käpas paistab olema, on laste kasvatamine. Mulle meeldis väga mõte, et lastele tuleb kõik ära seletada ja mitte pudikeeles nämmutada.

«Minu Prantsusmaa» on raamat Eia Uusi lapsehoidja ametist Prantsusmaal, aga ka muudest riigi külgedest, mida ta on aastate jooksul kogenud. Mulle jättis teos hästi muinasjutulise tunde, sest sündmused olid kuidagi sellised, mida loed kuskilt romaanist või näed filmist, aga kirjeldused olid nii head, et viisid ise kohale. Ka Prantsusmaal kohatud inimesed muutusid paeluvaks. Imestamist oli palju. Ometi läks lugemine aeglaselt, sest infot oli lihtsalt nii palju. Soovitan lugeda, kui sulle meeldivad romantilised vaatepildid, nagu jõekaldal asuvate majadega küla või pargipingil enda raamatusse kaotamine!