Klassikateos, mida võib lugeda kahel moel

Oscar Wilde. Foto aastast 1894. Foto: akg-images/Scanpix

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Oscar Wilde'i aegumatut klassikat «Dorian Gray portreed», mis esmailmumise ajal põhjustas märgatava skandaali.

Oscar Wilde oli 19. sajandi Londoni üks edukamaid näitekirjanikke ja poeet. Ta elas aastatel 1854-1900 ning on peamiselt tuntud oma romaani «Dorian Gray portree» kaudu. Teistpidi on ta tuntud homoseksuaalsuse tõttu, mille eest teda seadusega karistati ja vangi mõisteti. Mehe enda eluloo taustal on mõistetav, miks ta oma romaanis nii palju kõlblusele keskendub. Tema enda salajased ihad ja soovid olid ühiskondlikult ebakõlbelised. Wilde’i tragöödia seisnes selles, et ta sündis umbes sada aastat liiga vara.

Ma lugesin «Dorian Gray portreed» 17-aastasena ja olin sellest otsekohe vaimustuses. Ilmselt olin ma tol ajal liiga noor, et mõista Doriani ja Henry tegelaskujude keerukust. Ma nautisin romaani, peatumata nendel ohtlikel ideedel. Mind haaras hoopis Wilde’i eriline küünilisus, mis ei jäta kedagi külmaks. Lugejana võib temaga nõustuda või mitte nõustuda (teist korda lugedes jäin pigem eriarvamusele), aga tema tegelased kutsuvad kaasa mõtlema. Suure huviga loeksin romaani, millest autor inspiratsiooni sai ja mis Doriani halvale teele viis – Huysmansi «Äraspidi».

Lord Henry Wotton on ilukirjanduse üks küünilisemaid karaktereid. Ta kritiseerib kõlbelisi väärtusi, nagu truudus, headus, töökus ja ülistab hedonismi, naudingut ja ilu. Need on temale elus ainsad olulised asjad. Muidugi ka üleüldine tsiviliseeritus, milleks on kunsti ja elu tundmine. Tema vaatepunktides on kahtlemata terake tõtt, et elu kuulub ilusatele ja noortele, aga need on liialdatud. Nooruse nautimine ei vii õnneni. Henry traagika seisneb selles, et isegi raamatu lõpus, kus Dorian talle oma mõrva üles tunnistab, ei suuda ta seda uskuda. Dorian esindab talle inimesena liiga palju olulisi väärtusi, muutes ta pimedaks tõest.

Seda raamatut võib kaht moodi lugeda. Ühel juhul tegelaskujude ja arutluskäikudega nõustudes ning lõpus loo traagika üle kurvastades. Teisel juhul neile vastu argumenteerides ja lõpu üle rõõmustades. Minu jaoks on lõpp pigem nauditav. Dorian sai rahu ainult oma hinge päästmisega suremise teel. Portree see-eest jäädvustas mehe nooruslikkuse ja ilu. Mulle tegelikult meeldiks idee, et meil kõigil on kusagil portree, mis muutub seda ilusamaks või koledamaks, sõltuvalt kuidas oma elu elame. Kokkuvõttes on «Dorian Gray portree» üks filosoofilisemaid romaane, mida tasub vähemalt korra elus lugeda. Oma 240-lehekülje juures on see ka kiire lugemine.

Mõned teravmeelsused/ tarkuseterad:

• «Kunst peegeldab vaatajat, mitte elu.»
• «Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.»
• «Alati andesta oma vaenlastele – miski ei ärrita neid rohkem.»
• «Iga asi muutub lõpuks naudinguks, kui seda liiga sageli korrata.»
• «Ma armastan teiste inimeste skandaale, aga mu enda skandaalid ei huvita mind. Neil puudub uudsuse võlu.»
• «Esitasin oma küsimuse kõige kiiduväärsemal ajendil, mis vabandab igaüht igasuguse küsimuse esitamisel – lihtsalt uudishimust.»
• «Meil on õigus otsustada inimese üle selle mõju järgi, mida ta oma sõpradele avaldab.»